Laps on (ainult) naise mure!

Suvi on ilus aeg. Viljakas ka. Mitmes mõttes. Saab sõpradega pikemalt lobiseda või vaieldagi, saab metsast ja aiamaalt saaki kogutud. Mõni saab käima pealegi. Seda viimast — õigemine lapse mittesaamist — arutasime äsja oma sõpradega kahest vaatenurgast: meeste ja naiste omast. Teema, muide, muutus kohati väga isiklikuks!

See jutt sai alguse mobiiltelefoni seatud meeldetuletusest. Teravalt kõlav helin oli märguandeks, et käes on aeg suhu pista väike valge tabletike. Ja nii kakskümmend üks päeva kuus, ikka samal kellaajal, et olla kindel. Või kui päris täpne olla, siis 1% ebakindlusega 99% kindluse juures.

Loomulikult oli see tabletineelaja naine. Telefon kuulus ka naisele. Kui tegu olnuks reklaamklipiga, ilutsenuks praegu üle ekraani suur sõnum: Ei rasestumisele!

Kuid ikkagi — see kõik puudutas AINULT NAIST!

Miks siis naine peab kogu elu kas antibeebipille sööma, plaastreid kasutama, spiraali paigaldada, rõngast või kondoomi kasutama. Isegi steriliseerimine on naistele justkui lihtsam ja meie puhul justkui enesest mõistetav? Ahjaa, kõigi eelpooltoodud vahendide puhul peab naine jätkuvalt kartma (jääb ju see 1% ebaõnne) … aborti.

Miks ometi on teadus rasestumisest hoidmise rohkem naistele suunanud? Miks on laps rohkem naiste mure?
Miks ei ole meestele rohkem abivahendeid leiutatud kui kondoom ja vasektoomia?

Seks ei ole ju ainult lapsetegu, mida kord või kaks-kolm korda harrastatakse, vaid suhte/abielu kindel osa. Kui aga laste arv on siia maailma juba tehtud? Või kui veel ei soovita lapsi, siis kuidas soovimatuid tõrjuda? Eriti, kui rõhutada veelkord eelpool öeldut: seks ei ole ju ainult naiste pärusmaa, selleks vajatakse kahte osapoolt, ka rasedust tuleb kahekesi vältida.

Kuid meie vestluse kokkuvõtteks tunnistan, et me ei ajanud taga võrdsust ega õiguslikkust, kuigi see mingil määral nii on. Püüdsime lihtsalt võrdeselt kummitavale küsimusele MIKS? vastuseid leida.

Meie seltskonna mehed olid kindlalt seda meelt, et nemad sööksid koguni meeleldi antibeebipille. Kui neid vaid oleks. Paraku on need hetkel alles nö tegemisel. Samas tõdesid mehed sedagi, et kondoom on peresiseselt ja rahaliselt küllalt kulukas artikkel.

Vasektoomia peale lõid kõik neli meest kõhklema. See olevat midagi väga lõplikku. No aga kuidas, on ju see peresiselt lõplik otsus nagunii, ka naise seisukohalt! Üks meestest tunnistas pärast vaikselt, et see pidada hiljem mehelikkuselegi mõjuma… sest kui sa ikka tead, et pole enam kohe üldse võimeline sigitama…
Huvitav teadmine siiski, sest olen kuulnud, et naised muutuvad pärast steriliseerimist hoopis aktiivsemaks ja vabamaks. Sest enam pole ohtu!

Jah, no need sõlmesidumised ja kinni kõrvetamised on see äärmuslik lõpplahendus. Kuid tagasi teema juurde tulles: kas lapsed — nende tegemine ja saamine, kasvatamisest praegu rääkimata — on (alati) ainult naise mure?
Ja kui nii on, siis kuidas seda muuta?