Paljud koolilapsed ei lähe enam üksi kooli ega tule koju. Ikka saadavad neid täiskasvanud. Võitlus ohutuse eest — eriti laste ohutuse eest — on tänapäeva trend.

Väliskeskkonna poolt tulevad ohud on paraku täiesti reaalsed. Lapsele võidakse liiga teha, ta võib kukkuda puu otsast alla, lisaks veel kodutud inimesed, narkomaanid, huligaanid, hulkuvad koerad, konfliktid eakaaslastega … Kindlustades lapsele täielikku kaitset, loodame näha teda enesekindla ja julgena. Sest nüüd pole tal ju tarvis midagi karta.

Ent selgub, et mida paremini on laps kaitstud, seda abitum ta on. Ning mida tugevam on meie kaitse, seda märkimisväärsemad on selle tagajärjed lapse psüühikale.

Üha sagedamini pöörduvad vanemad psühholoogide poole oma laste selliste probleemidega nagu liigne kahtlustamine, arusaamatud hirmud, põhjusetu agressiivsus. Ühed kurdavad, et laps tunneb õudust seal, kus midagi karta polegi. Teised on mures, et nende „sportlik poiss ei suuda enda eest seista“.

Ja kõik see on sellepärast, et elu „valve all“ ei lase lastel läbi elada hirmust ülesaamise kogemust.

Mida me kardame? Kui me loome lapse ümber „ohutuse padja“, siis sellepärast, et tahame hoolitseda tema elu ja tervise eest. Tahame, et ta ei peaks tundma ärevust, rahutust ega hirmu. Kas aga tõepoolest peaks siis neid laste hirme kartma?

Uudishimust hirmuni

Hirm on kaitsev emotsionaalne reaktsioon, mis äratab meis vajaduse vältida ohtu. Kui oht on reaalne, on hirm kasulik. Kui me midagi ei kardaks, võiksime vabalt välja astuda kümnenda korruse aknast … Juhtub aga ka nii, et hirm paneb inimese vere tarretuma ning siis ei suudeta enam olukorda adekvaatselt hinnata.

Lapse jaoks on hirm oluline vahend maailma tundmaõppimiseks ning ümbritsevas keskkonnas adapteerumiseks.

Hirmu tunnetamine koosneb kahest etapist: hirmust enesest ning stabiilsuse taastumisest tänu uudishimu tekkimisele. „Kus ma olen? Mis toimub? Kas see on nii õudne või ma lihtsalt ehmatasin?“ Uudishimu ja ehmatus on loomulikud viisid uudses situatsioonis kohanemiseks. Need sunnivad meid lähenema uuele või siis eemalduma sellest. See on omamoodi emotsionaalne kiik, millel kiikudes laps areneb.

Igale eale oma

Igal eal on omad „normaalsed“ hirmud. Näiteks kardavad imikud tugevaid helisid ja eredat valgust. 8-kuuselt tekib hirm võõraste inimeste ees.

Esimese ja teise eluaasta vahel kardavad lapsed lahkumisi. Ning see on täiesti normaalne arengu faas, mis nõuab adekvaatset reageerimist lapse vajadusele läheduse järele.

Kahe-kolmeaastased lapsed kardavad pimedust, veidi hiljem — kinnist ruumi ning ei taha magama jääda pimedas suletud uksega toas, kus tavalised esemed muutuvad nende kujutluses „koletisteks voodi all“.

Viie-kuueaastased hakkavad surma ees hirmu tundma. Laps tunnetab nüüd aja pöördumatust. Veel hakkavad nad kartma sügavust ja tulekahju. Tekib hirm, et miski jääb tegemata ja kusagile võib hiljaks jääda. Uuringud näitavad, et mida kõrgem on lapse intellekt ning rikkalikum tema fantaasia, seda rohkem on tal ka hirmusid.

Algklasside lapsed hakkavad kartma täiskasvanute hinnanguid ning „ohtlikke“ inimesi. Hiljem tugevneb hirm süütunde ees ning kartus, et temast pöördutakse ära. Teismelised kardavad kõige enam pilkeid, isiklikke ebaõnnestumisi, sõda ja haigusi.

Laps sirgub ning elu seab tema ette uued ülesanded. Koos nendega ilmuvad ka uued hirmud. Kui neid on juba liiga palju või ei vasta need sisuliselt lapse vanusele, hakkab see mõjutama tema normaalset arengut. Kui 3-4-aastane mudilane eksis poes ning puhkes nutma, siis see on täiesti normaalne reaktsioon. Samasugune käitumine 10-aastase poisi poolt peaks aga vanemaid valvsaks tegema.

Et suureks saada, tuleb õppida hirmudest jagu saama. Ent on väga oluline, et need hirmud oleksid lapsele „jõukohased“.

Hirm hirmu ees. Kui vanemad ei usu lapse võimekusse, siis võtavad nad enda peale liigse vastutuse, mis kasvab üle pidevaks kontrolliks või hüperkaitsmiseks. Selle tulemusel surutakse alla lapse soov õppida ja proovida midagi uut.

Jah, alguses pole väikene laps veel võimeline eristama seda, mis on ohtlik, mis mitte. Tema eest otsustavad kõike vanemad. Ent samm-sammult õpib ta tundma teda ümbritsevat maailma. Täiskasvanute keelud saavad kinnitust tema isikliku kogemuse kaudu ning täituvad sisuga. Ta veendub, et kiige pealt võib tõesti alla kukkuda ning noaga valusasti näppu lõigata.

Liigselt hoolitsevad täiskasvanud ei luba lapsel minna piirini, mille taga algab hirm. Niipea, kui ta on harjumatus olukorras, hakatakse talle kohemaid ohutumaid lahendusi pakkuma, ning ta ei jõuagi vaadata hirmule näkku.

Tuleb välja, et kõige hirmsam liigselt kaitstud lapse jaoks on hirm tunda hirmu. Kes aga rohkem kardab? Kas laps? Või kardavad ta vanemad, et nende last võib keegi või miski ehmatada?

Vanemate soov summutada reaalseid tundeid, mida laps üle elab, sealhulgas ka väljakannatamatut abituse tunnet, viib sageli selleni, et nende võsuke hakkab „äkki“ kartma täiesti süütuid asju või ilmutama agressiivsust või kategooriliselt eitama ohtu.

Usaldus maailma vastu

Kasvatus on eelkõige orienteeritus tulevikku. Ei piisa lapse kaitsmisest ohtude eest täna. On tarvis luua kindel vundament tema iseseisvaks eluks tulevikus. Selleks aga tuleb temas kujundada usaldust maailma vastu ning ka eneseusku, tunnetust, et ollakse võimeline toimuvat mõjutama.
Ent kõigepealt on tähtis, et vanemad ise õpiksid usaldama ennast, maailma ja ka oma last. Ning seda tuleb demonstreerida mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Kuidas siis leida seda kuldset keskteed vabaduse ja piirangute vahel?

Hinda olukorda objektiivselt. Ohu tunnetamine on küllaltki subjektiivne. Vahel hindame üle tähtsusetuid sündmusi, eriti juhul, kui neisse on segatud meie lapsed. Samal ajal ei tähtsusta me tegelikult tõsiseid situatsioone. Seetõttu tuleb terad sõkaldest eraldada, see on omad hirmud reaalsest ohust. Toetudes tervele mõistusele, tuleb püüda kindlaks määrata, millised kaitsevõtted on objektiivselt vajalikud, millised mitte.

Luba riskida. Kui kardame lapse pärast ega luba teda mitte kusagile üksinda, siis see ei ole tema, vaid meie probleem. Peame andma talle õiguse omada isiklikke probleeme, sest vaid nende lahendamise läbi on võimalik arenemine. Loomulikult ei saa laps läbi ka ilma valulike kogemusteta ning nendega peab ta ise toime tulema. Normaalseks arenguks vajavad lapsed ka riske.

Ära kaitse, vaid selgita. Meie ülesandeks pole mitte igakülgne keelamine ja piiramine, vaid vastupidi, peame saama oma laste saatjateks teel absoluutsest sõltuvusest täiskasvanutest kuni täieliku iseseisvumiseni. Vanemad peavad õpetama ära tundma ohte ning seda, kuidas neile adekvaatselt reageerida. Nad peavad selgitama toimuva mõtet, teiste inimeste motiive. Nad peavad rääkima, kuidas on parem käituda ühes või teises olukorras ning kuidas saaks parandada seda, mis on juba toimunud. Seejuures ei tohi unustada, et mõistmine tekib vaid siis, kui lapsel on omad kogemused ning tal on, mida arutada koos vanematega.

Aita ületada hirmusid. Normaalne lapsepõlv eeldab hirmude ületamist, mitte nende kunstlikku eemaldamist. Juhtub, et lapsed hakkavad kartma esemeid, mis pole üldsegi mitte hirmuäratavad: uusi mänguasju, pimedust, tänavalaterna varjusid magamistoa seintel … Nad otsekui otsivad nimme asju, mis hirmu tekitaksid. Sel juhul ei tohi neid kindlasti mitte välja naerda. Neil tuleb aidata oma hirmudest lahti saada ning eelkõige tuleb nende tunnetesse tõsiselt suhtuda. Neid peab rahulikult ja usalduslikult küsitlema, et teada saada, mida nad nimelt kardavad. Juba tõsine suhtumine iseenesest laste probleemidesse on võimas psühhoteraapiline vahend. Lapsed peavad tundma end ohutult, et pärast vestlust minna koos vanematega neid hirmutanud asju lähemalt uurima, veendumaks, et need pole üldse kohutavad.

Me võime kaitsta oma lapsi kõikide võimalike ebameeldivuste eest. Tahame, et nad tunneksid end tõepoolest ohutult. Ent ohutunde puudumine on viljakas pinnas tõsiste psühholoogiliste probleemide tekkimiseks.

Lapsed peavad õppima iseseisvalt hindama riski suurust ning ületama ohtusid. Just nimelt ületamisega saavad nad täiskasvanumaks, saavad teadmisi ja kogemusi, mis neil elus tarvis läheb.