Mõlemad on eluga rahul ja õnnelikud oma saavutuste üle, ent miski on justkui puudu. Kristi ja Jan plaanivad juba paar aastat pisiperet, paraku pole neid seni pisipõnniga veel õnnistatud, vaatamata sellele et kummalgi arstide sõnul takistusi laste saamiseks pole. Aga lootust nad ka veel kaotanud pole ning proovivad edasi.

Kristi ja Jani suguseid on aga küll ja küll, kes plaanivad ja tahavad last, aga mingil põhjusel pole see õnnestunud.

Veel mõned aastad tagasi ei tulnud laste saamine mul endalgi mõttesse, pigem oli mõttes pühenduda karjäärile. Pole kunagi eriline laste fännaja olnud ega heldinud võõraste lapsi nähes. Nüüd aga, kui juba omajagu vanust ja kindel kaaslanegi olemas, tundub laps asjade loomulik käik olevat. Iga väikene põnn toob naeratuse näole ja mõte liigub suunas, kui vahva ikka oleks, kui endal selline kodus ringi jookseks ja kaubanduses ringi käies kiikan vahel ikka lasterõivaste ja lelude poole. Appi, mis minuga juhtunud on! Veider mõelda, kuidas asjad paari aastaga totaalselt muutuda võivad.

Sõbrannad ja koolikaaslased kuuluvad mul valdavuses juba kõik lastevanemate hulka. Aeg-ajalt, kui jälle mõnda titeuudist kuulen, mõtlen endamisi, et, kas olen ehk mõnest rongist maha jäänud? Mul on muidugi hea meel, et kõigil mu tuttavatel sõpradel hästi läheb ja nad lapsi saavad, sest keegi peab ju iivet ka tõstma ning kindlasti on noor lapsevanem parem olla kui ema, keda hoopis lapse vanaemaks peetakse.

Pean aga tunnistama, et vahel tunnen end kõigi nende lastevanemate seas veidike autsaiderina. Tihtipeale need, kel lapsed juba olemas, nende elu keerlebki ainult laste ümber ja paljud jututeemad on lastega seotud. Keeruline on sellisel juhul endal midagi sekka öelda sel lihtsalt põhjusel, kuna lapsi veel pole.

Sel aastal siis otsustasime kaaslasega, et uus ilmakodanik on lõpuks ometi teretulnud ka meie perre ja mõlemad, kellel polnud varem lastesoovi, ei jaksa nüüd ära oodata, millal rõõmsat uudist kuulutada saaks. Paraku pole see nii lihtne, kui arvatakse. Kõigil ei lähe see teekond nii kergelt.

Foorumeid lugedes tundub, et on piisavalt palju naisti, kes pingsalt iga kuu "triipe püüavad" ning foorumites muljeid vahetavad enda edu või pika ja kannatliku teekonna kohta. On neid, kel on aastaid läinud, läbi on tehtud kõikvõimalikud testid ja proovid, käidud on ultrahelis ja laparaskoopiauuringutel. Arstide sõnul on asjad kõik korras, ent uus ilmakodanik ei taha ikka tulla.

Nüüd ei ole küsimus enam selles, kas tahad poissi või tüdrukut. Tähtis on laps, olgu ta sugu mistahes. Viimase variandina otsustavad nii mõnedki paarid kunstliku viljastamise kasuks, mis ei ole sugugi odav protseduur. Kuid seegi ju ei garanteeri veel last.

On muidugi neidki, kel ununeb tablett võtmata ja ongi rase, samas pole laps nii teretulnud kui neil, kes on lapsetegemise endale plaani võtnud, ja tõenäosus on, et soovimatu rasedus lõpeb hoopis abordiga. Milline ebaõiglus - need, kes tahavad, need ei saa, ja kes ei taha, neile antakse.

Ise olen alles paar kuud triipe jälginud, nii pole veel põhjust muretsemiseks. Muidugi kerge võitlusmoment on ka mängus ja võitja on ju see, kes sõbrannade tutvusringkonnas enne lapseootele jääb. Olen enda tutvusringkonnas veidi ringi uurinud, kaua teistel on aega läinud ja tundub, et pool aastat kuni aasta on täiesti normaalne, seega pean ainult kannatust varuma, kuigi kannatlikkus pole mu tugevaim külg, ja pöialt hoidma, et jõuluvana või inglike või keegi muu kõrgem mu soovi kuulda võtab, ning uuel aastal meie perre poisipõnn või tüdrukutirts sünniks. Edu ja kannatust kõigile tulevastele emadele!