Haiglapalatis küll tehti K-vitamiini süst siiski ära, ütlen ausalt, et olin sel hetkel liiga loid kaasa mõtlemiseks ning polnud ka enne tõsist kodutööd vastava teema puhul teinud. Praegu natuke ikkagi kahetsen, et ülihelikiirusel toimetavat ämmaemandat siiski ei takistanud, aga mis seal enam.

Esimese lapse kõrvalt nägin liigagi hästi, kuidas need pea kohustulikus korras tehtud vaktsiinid mõjusid. Sellest ma ei räägigi, kuidas vaene poiss hüsteeriliselt nuttis ning pärast kodus palavikus vaevles. Hiljem olime ja oleme tegelikult siiani kimpus erinevate allergiatega, mis ma suhteliselt kindla käega vaktsiinide süüks julgen kirjutada.

Teist last oodates leidsin, et sellist asja ei ole ma nõus mõjuva põhjuseta uuesti kordama. Nii ma siis hakkasingi lugema erinevat kirjandust ning uurima võimalikke vaktsineerimise poolt- ja vastuargumente. Lisaks kõikvõimalikele teadus- ja arvamusartiklitele leidsin küllaldaselt surmani hirmutavaid kogemusi emadelt, kelle lapsele tehti vaktsiini ilma mingi taustakontrollita võimalike haiguste või allergiate kohta ning järgnenud tagajärgedest. Täiesti ametlike kõrvaltoimete nimekirjast võis leida krambid, meningiidi, šokiseisundi jms.

Nii jõudsingi veendumusele, et see laps ei saa ühtegi vaktsiini enne, kui ise selleks soovi avaldab ning olen päris kindel, et mingit kahju sellest tema tervisele ei sünni, pigem ikka vastupidi. Küll aga pean ma selles küllaltki isiklikus otsuses veenma kõiki asjasse puutuvaid ja mittepuutuvaid isikuid, et ma tõesti ei ole arulage sadist ja kurjategija.

Perearst karjub iga külastuse ajal

Kui ühe kuu vanuse titaga esimest korda perearsti külastasime, ei suutnud ta kuidagi aru saada, miks haiglas esimesed vaktsiinid tegemata jäid, sest juba on ju aeg uute jaoks. Mina jälle omakorda soovisin, et ta valgustaks mind võimalikult täpselt ja üksikasjalikult, mida need vaktsiinid endast kujutavad, miks ma pean kindlasti laskma neid oma lapsele teha ning millised on võimalikud ohud ja tagajärjed. Võin öelda, et rahuldavat vastust ma sealt ei saanud, pigem oli suhtumine selline, et vaktsiin on asi, mis lihtsalt tuleb ära teha.

Hea küll, elasime selle korra üle, kuid nüüd, mil laps on juba peagi aastaseks saamas, oleme me tõesti iga külastuse ajal pidanud kuulama vaat et hüsteeriliseks muutuvat sõimu, kuidas ma olen hoolimatu ema, kes oma lapse tulevikust ei hooli ning põhimõtteliselt tema surmaotsusele alla kirjutan. Arsti vahetada ei ole mul ka kuigi lihtne, kuna elame väikeses kohas ja teised variandid jäävad mitmekümne kilomeetri kaugusele.

Tuttavad ei mõista

Kui meditsiinitöötajate vastuseis oli midagi sellist, millega juba mingil määral enne arvestada oskasin, siis asi, mis mind pahviks lõi, oli pidev aru andmine tuttavatele ja sugulastele. Näiteks sai mu sõbranna šoki, kui kuulis, et minu laps ei saagi kohustuslikku d-vitamiini. Minu poiss aga erinevalt tema omast ei kannatanud peaaegu üldse gaasivalude käes, kuid seda paralleeli tema tõmmata ei osanud. Lisaks lapse organismi puhtana hoidmisele ei usu ma ka eriti d-vitamiini võluväesse, kui ikka iga päev viitsid oma kallikesega tegeleda ja teda õue jalutama viia, siis ei ole meie kliima nüüd nii päikesevaene midagi.

Nõukaaegse kasvatusega sugulased ei suuda muidugi vaktsineerimiseküsimusest ka kuidagi üle ega ümber minna ning uurivad samuti, kuidas ma ikka nii vastutustundetu võin olla ja kas ma siis sugugi oma lapsest ei hooli. Olen juba õppinud seda teemat vältima või vaikselt seltskonnast eemale tõmbuma, kui jutt hakkab sinnapoole tüürima. Mis õigust on kellelgi öelda, et mina ei armasta oma last, kui ei lase talle erinevaid mürke sisse toppida. Ma ei saa kedagi sundida lugema vastavat kirjandust ja ise uurima, mis on sellise vaktsineerimispoleemika taga ning ravimifirmade kasumiaruandeid vaatama, kuid päris kindlasti tean, et minu otsuse taga on just nimelt piiritu armastus oma kõige kallima vara vastu.