Põhjalik päkapikuanalüüs

Poeg küsib õhtul minult, kui suured päkapikud on. Vastasin, et väga väiksed. Kuidas nad tuppa tulevad? Vastasin, et läbi korstna. Kas nad siis mustaks ei saa ja alla ei kuku? Poeg mõtleb natuke ja vastab ise, et jõuluvana viskab nööri alla ja päkapikud ronivad korstnast alla. Kuidas nad ukse lahti saavad? Laps jõuab ise vastata, et ronivad üksteise otsa ja viimane, kes ulatub lingini teeb ukse lahti. Kuidas päkapikk jaksab suurt kinki kanda, kui ta nii väike on. Kutsub teisi kindlasti appi. Nii minu laps magama uinus.


Miks on vanaemaga rahulik poes käia?

Tal on oma rahakassa ja ta on nii koi poiss, et ei raatsi sealt sentigi kulutada.
Poes tahab ta hirmsasti ühte autot, aga emme jääb konkreetseks ja ütleb, et osta oma raha eest.
Sellega muidugi laps nõus ei ole, kuigi endal on pisarad silmas ja autosoov suur.
Minul läks siis süda haledaks ja ostsin selle auto ära. Kevin poeb minu külje alla, võtab käest kinni ja ütleb: “Vanaema, küll sinuga on hea rahulik poes käia.”

Mina räägin, et sel kuul panen kõik oma kulud ja tulud kirja ja vaatan, kuhu see raha ometi kaob. Natukese aja pärast küsib Kevin: “Kas sa tahaksid ühte krooni kuludesse kanda?”

Loeme Kevini rahakassast raha, et sendid pangas ära vahetada.
Üks 10sendine veereb põrandal ja ma ütlen, et see sent ei taha kuidagi panka minna. “Tahab küll, kui sa nii koba poleks,” on vastus.


Emme, ära muretse, lase elada!

Nagu ikka saavad lapsed vahel süsti. Steven on nii tubli poiss, et ei hakka isegi nutma. Ja enne kui keegi jõuab teda kiitma hakata, ütleb endale: “Tubli poiss!” Järgmine kord aga nii hästi ei lähe, ta hakkab nutma ja ütleb arstitädile: “Ma ei ole enam su sõber.”

See suvi saab laps palju rännata ja on esimest korda minuga terve nädala maal. Emme ja issi aga muretsevad ja tüütavad meid oma telefonikõnedega. Ühel päeval emme jälle uurib, et kas kõik on korras. Steven paneb poole kõne pealt telefoni lauale, ise öeldes: “Issand jumal!“  ja lippab õue mängima. “Mida sa ometi muretsed, emme!?”

Läheme koos Hesburgerist mööda ja laps hakkab nuiama, et läheme friikaid sööma.
“Kannata natuke, teeme veel selle asja korda ja siis läheme.”
“Sa ju ise ka kannatad, läheme parem kohe,” tuleb vastus.


Kuidas sünnivad vanemad vennad

Olen lapseootel ja meie värskeim lugu seostub selle teemaga. Nimelt käisin pojaga, 7aastane, kolmanda raseduskuu paiku ultrahelis. Me polnud talle veel öelnud, et olen lapseootel ja kui ta ultrahelis kõhubeebit nägi, siis oli lapsel suu loomulikult ammuli. Õhtu, kui issi koju tuli, oli tita peateemaks. Esmalt muidugi tormati issile uudist teatama, käisin emmega arsti juures ja tema saab endale nüüd lõpuks vanema venna. Selle peale meie purskasime naerma ja võttis ikka tükk aega, et lapsele seletada, et vanemat venda ta ju ei saa, vaid tema saab olema hoopis vanem vend. Lisaks anti issile pikk ülevaade, mis kehaosad kõik kõhubeebil olemas olid (mida arst nimetas) ning kuidas tita kukerpalle kõhus tegi. Vanema venna teemat me enam kodus üles võtta ei tohi, siis väidab poeg, et tema seda öelnud pole, sest tunneb piinlikkust oma natuke läbimõtlemata väite pärast. Küll aga küsitakse kõhubeebi kõhust väljatuleku kohta praktiliselt iga päev, et kaua veel aega on, näita palju päevi on jäänud (näppude-käte abil). See lapseootuse teema on ikka väikese lapse jaoks müstika, see tohutult pikk ootamine ning nii palju tekkivaid küsimusi, millest nii mõnelegi emme-issi vastata ei taha (nt kuidas sünnib jne).


Miks kured lõunamaale lendavad?

Olime maal vanaema juures ja 5aastane Mihkel mängis ja vaatas telekat. Järsku tuli aga kööki ja hakkas seletama: “Kas tead, emme, milline kurg välja näeb?”

Mina: “Jaa, valge lind pikkade jalgadega.”

Mihkel: “Ei, ta on hea lendaja, tal on pikk punane nokk ja tal pole jalgu nähagi.”

Mihkel: “Aga kas sa tead, miks nad lendavad?”

Mina: “Ei oska öelda.”

Mihkel: “Õhust on parem vaadata kui maalt, lennates leiavad nad paremini lapsi üles, keda inimestele viia. Ja neile meeldib talvel soojale maale lennata, sest nad käivad seal tööl — sooja maa inimesed tahavad ka lapsi saada ja kure töö on neile sinna lapsi viia!”


Kuidas tehakse hapukoort?

Mihkli versioon hapukoore saamisloost: kui lehm magab päikese käes, siis läheb piim tema sees halvaks ja ta hakkab piima asemel hapukoort lüpsma. 


Kui suur on väikese lapse kurbus?

Andris on praegu kuueaastane. Ühel hommikul ärkas ta üsna vara üles ja hakkas ka emmet äratama: “Emme, tahan teise tuppa mängima minna, tule sina ka.” Emmel aga nii magus uni veel. Andris ei jätnud ja kiusas emmet edasi — tule ja tule. Lõpuks sai emme kurjaks ja pahandas: “Oled juba suur poiss, palun mine ise teise tuppa ja hakka mängima!“  Andris läkski. Mõne aja pärast, kui emme Andrise juurde läks, oli ta solvunud ega rääkinud tükk aega sõnagi. Lõpuks ütles: “Ma olen nii kurb ja mu süda on nii väike ja kurbus nii suur, et see ei mahu mu sisse kuidagi ära.”

Mis toimub pimedas köögis

Vaatan mina siis ühel sügisõhtul televiisorit. Mõtlen, et kuidagi imelikult vaikne on, midagi on teoksil. Lähen siis kööki. Mu kaheaastane tüdrukutirts istub pimedas köögis. Külmiku uks on lahti, koorib mandariini. Võtan siis tüdruku külmkapi eest ära ja panen ukse kinni. Tüdruk pistab kisama: "Emme, pime on!" Panin siis köögi tule põlema. Seal ta istus ja kooris oma mandariini rahulikult edasi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!