Las lapsepõlv kestab kaua

 (10)
Las lapsepõlv kestab kaua
Foto: Ilmar Saabas

Lapsepõlves olid puud kõrged ning unistused julged, sõprus aga truu ja tõeline. Väikeste laste puhul võib sageli kohata muretu ja rõõmsa hinge peegeldust, mis täiskasvanute juures paraku peaaegu et märkamatuks jääb.

Kas siis ongi vaja aastaid tagant kihutada? Lapsepõlv on ju lapsepõlv. Maailmas on vähe täiskasvanuid, kes neid aastaid helluse ja nostalgiaga ei meenutaks. Väikesed tahavad kiiremini suureks saada, nende vanemad aga naeratavad ja ütlevad neile: „Sa ei jõua ümbergi vaadata, kui oled juba täiskasvanu ja hakkad unistama lapsepõlve tagasi minemisest“.

Me tunneme heldimust oma laste avatuse ja entusiasmi pärast, rõõmustame nende optimismi ja elurõõmu üle ning kusagil sügaval oma hingesopis tahame, et nende lapsepõlv kestaks võimalikult kauem. Samas, ise endale aru andmata, teevad vanemad oma lapsi vanemaks, kui nood tegelikult on. Me kipume jätma nad ilma sellest elulõigust, mida on alati meeldiv meenutada kui midagi täiesti erilist, helget ja puhast.

Lapseea aastad on eelkõige südame kasvatus. Lubagem siis oma lastel jääda kauemaks lasteks. Tõsi küll, ega seda polegi nii lihtne teha, kui näib. Tuleb väga püüda ja…

… lubada oma tundeid väljendada.

Nii häid kui halbu. Las laps hüppab rõõmust, karjub vaimustusest ja ahhetab üllatunult üle terve tänava. Las ta olla kuri, las ta solvub, närveerib või häbeneb. Ärgu ta kartku kõike seda väljendada.

Me elame ju ühiskonnas, püüad sa vastu väita. Jah, vahel tuleb end tõepoolest selle reeglitele allutada, ning lapsele peab õpetama, et ei tohi lüüa inimest, kui tema peale vihane oled. Tuleb õppida oma tundeid teisiti väljendama. Nii viha, solvumist ja isegi rõõmu. Kuid lapsele ei tohiks öelda: „Lõpeta tigetsemine“, „Lõpeta närveerimine“.

Me tunneme üsna sageli piinlikkust oma laste pärast, kes ühiskondlikus transpordis valjult naeravad või jooksevad ja kisavad külaliste ees. Loomulikult tuleb ette olukordi, kus see on tõepoolest lubamatu. Ometi tuleks aga nõustuda, et neid nii palju polegi ning me ründame oma järglasi pigem „profülaktika pärast“.

Aga viisakus?

Me ütleme: „Miks sa vanaemale ei naerata, ta tuli ju kaugelt meile külla?“ Lapsel on aga hetkel omad — olgugi et lapselikud — probleemid ja võib ju olla, et ta ei taha üldse naeratada. Kui isegi oma lähedastega ei saa olla vabalt, kas nukker või rõõmus, siis kus veel? Usu, meie maailmas, niipea kui seda vaja läheb, omandab laps küllalt kiiresti selle seadused: tervitamise, naeratamise, tänamise. Senikaua olgu ta aga lihtsalt tema ise.

Kõikidele meeldivad ju rahulikud ja viisakad lapsed, head tüdrukud ja paid poisid. Aga kui laps tuleb lasteaiast medaliga „Hea käitumise eest“ ning kasvataja teatab rõõmsalt, et teda „pole ei näha ega kuulda“, siis on ilmselt midagi korrast ära ja tasuks muret tunda. Loomulikult on vaiksekeste ja paikestega palju vähem probleeme, kuid normaalset last peab olema näha ja kuulda!

Ja pole hullu, kui vahel isegi liiga palju kuulda on. Üleliia sõnakuulelikud „märkamatud“ lapsed jäävad ka täiskasvanu elus samasugusteks. Nad ei ilmuta initsiatiivi, häbenevad avalikke esinemisi, pelgavad astuda oma huvide eest välja ning saavutavad haruharva edu.

Luba tahta võimatut ja unistada täitumatuid unistusi

Enamik täiskasvanutest on realistid. Kui ma niikuinii ei saa kosmosesse lennata, milleks siis sellest unistada? Kui mul pole raha Kanaaride tarbeks, tuleb see unustada ning leppida suvilasse sõiduga. Kui minu figuur pole ideaalne, ei tasu unistada Miss Universumiks saamisest — need konkursid on igavad ja üks intelligentne tütarlaps sinna ei sõidagi. Ja ikka nii edasi. Me lubame endale tahta vaid seda, mis näib reaalne ja teostatav, ülejäänu üritame unustada ning selle väärtust vähendada.

Kui me räägime tütrele, et ei saa talle nukku osta, sest see on meie jaoks liiga kallis ning ta peab leppima palju odavamaga, siis teeme temast tasapisi täpselt sellise täiskasvanu, kellest eelpool juttu oli. Kui laidame oma poja kitarriharrastust, öeldes, et temast ei saa kunagi head mängijat, muudame ka tema liiga täiskasvanuks. Seda muidugi juhul, kui lapsed meid usuvad. Siis õpivad nad tõepoolest tahtma vaid seda, mis näib kättesaadav.

Sa oled õnnetu, et ei saa oma lapsele arvutit või uut jalgratast osta. Räägi seda tema kuuldes teistele ja võid kindel olla, et mõne aja pärast ei palu ta sinult enam võimatut. Miks? Et mitte oma kallist ema kurvastada. Jõudnud aga täiskasvanu ikka, ei suuda need ülalpool mainitud lapsed teadvustada oma soove. Nendest kujunevad sageli inimesed, kellel oleks nagu juba suured õigused ja võimalused, kuid kes ei oska oma vabadusega toime tulla, sest ei tea, mida nad tõeliselt soovivad.

Niisiis, luba oma lapsel unistada, oodata ja püüelda. Las ta saab aru, et hetkel on see võimatu, kuid kunagi õnnestub kindlasti. Ning ajaloost võib leida terve hulga taolisi näiteid.

Ära sega lapsi täiskasvanute probleemidesse

Olukorrad, kus laps on vanemate vaheliste vaidluste ja tülide puhul vahendaja rollis, on vahel üsnagi lõbusad. Kujuta ette, et vanemad istuvad teine teises toanurgas ning paluvad pidevalt last: „Mine, ütle isale, et kui ta prügi välja ei vii, siis ma ei hakka süüa tegema“; „Mine ütle emale, et kui…“ Ja nii ikka edasi samas vaimus.

Kui jätta kõrvale palju tõsisemad variandid, kus lapsed tõmmatakse kaasa täiskasvanute konfliktidesse lahutuste ning teiste ebameeldivate olukordade puhul, mõjuvad ka need süütud „sõdivate poolte vahendamise“ probleemid küllalt tõsiselt lapse psüühikale. Ta hakkab tunnetama peaaegu et globaalset vastutust oma vanemate suhete eest. Laps mõtleb absoluutselt siiralt, et üksnes tema võimuses ongi neid suhteid parandada. Juba 6-7-aastased lapsed hakkavad hoolikalt valima sõnu, edastades vanemate läkitusi teineteisele. Nad loodavad sel viisil olukorda leevendada, konflikti olematuks teha ning oma ema ja isa lepitada.

See on lapse psüühikale aga üsna kurnav ning teeb temast hetkega täiskasvanu. Ja peamine — sellest pole mingit kasu, sest täiskasvanud mõistavad suurepäraselt, et isiklikke probleeme saavad nad vaid ise lahendada.

Üsna sageli esineb konflikte ka ühe vanema ja teise vanema vanemate vahel. Laps armastab siiralt mõlemaid konflikti osapooli ning püüab neid kõigest väest lepitada. Kui see tal aga ei õnnestu, siis hakkab ennast selles tülis süüdlaseks pidama. Tuleb nentida, et lapsed, kes varakult on pidanud täiskasvanute vahel vahendaja rollis esinema, on täiskasvanuna pidevalt muretsevad inimesed, kes igal võimalikul juhul võtavad enda kanda vastutuse teiste eest. Nad ei oska täielikult lõdvestuda isegi armastatud inimesega koos olles. Kui aga suhted ei ole õnnestunud, süüdistavad üksnes ennast.

Ei tohi nõuda liiga palju

Siin võib tuua palju näiteid. Lasteaias riidleb ema oma kolme-aastase tütrega, kes ei suuda riideid korralikult kokku panna: paneb seeliku valesti selga, ei suuda saapaid kiiresti jalga tõmmata ja ikka nii edasi. Lõpuks käratab ta lapsele: „Sa oled nagu mingi väike laps!“ Aga ta ju ongi veel väikene…
Koolis räägib ema oma poja närvipursetest. Vestluses vilksatab fraas: „Ta on meil juba mees, tähendab, peab…“ Peab vaatama noorema õe järele, peab iga päev õppima, peab aitama emal kotti poest koju tassida, peab oskama koos isaga naelu seina lüüa. Peab, peab, peab… Kõik oleks ju enam-vähem õige, ainult et see „mees“ sai just seitsme-aastaseks. Ning on ilmne, et ta ei suuda veel vastutada kogu pere eest. Ta püüdis kogu hingest, kuid lugu lõppes neuroosiga ja krooniliste haiguste ägenemisega.

Pole vaja pidevalt tulemusi nõuda

Tänapäeval räägitakse palju varasest arenemisest. Äsjasündinud lapsed pannakse kirja juba sadadesse ringidesse ja iga aastaga suurendatakse koormust. Ning viltu vaadatakse nendele vanematele, kes lubavad oma lastel muretult hoovis mängida.

On ju arusaadav, et vanemad tahavad näha oma lapsi edukatena. Tähtis on aga, et selles tormamises tulemuste järele ei kaotaks laps oma lapselikku huvi protsessi kui seesuguse vastu, siirast uudishimu ning soovi mängida sõpradega ja hullata. Eriti hoogu satuvad lapsevanemad juhul, kui lapsel tõepoolest õnnestub midagi eriti hästi — matemaatika, tants, jalgpall või muusika. Nõudmised kasvavad otsekohe, mis lõppkokkuvõttes ei erine enam sugugi nõudmistest, mida esitatakse täiskasvanutele.

Paljud andekad sportlased ja muusikud räägivad kahetsusega sellest, et neil pole olnud lapsepõlve. Varastest aastatest alates oli nende elu allutatud üksnes ühele eesmärgile ning kogu režiim oli minuti pealt paika pandud. Selline täiskasvanu elu võib alata juba kahe/kolme-aastastel mudilastel.

Keegi ei väidagi, et andeid tuleb maha suruda. Selge see, et sellised tõsised tegevused lapsepõlves lisavad palju kasulikku. Samas aga jätavad millestki väga olulisest ilma. Seetõttu tuleb kindlasti leida kuldne kesktee. Vaadakem veel kord oma lapsi. Tahaks ju uskuda, et neist saavad targad, edukad, vastutusvõimelised ja hästi kasvatatud inimesed. Täiskasvanuks saamise protsess kulgeb aga õnneks või õnnetuseks omasoodu.

Ometi annab vaid täisväärtuslikult elatud eluetapp võimaluse olla järgmiseski ajajärgus edukas. Vaid siis, kui lapsel on tõeline ja ehe lapsepõlv, saab temast täisväärtuslik, edukas ja õnnelik täiskasvanu.

Allikas: Moy-rebenok