Lase lapsel kasvada rõõmsaks ja sõltumatuks
Iga ema unistab sellest, et tema lapsest kasvaks iseseisev, edukas ja enesekindel inimene, kes on töökas ja vastutustundlik. Need omadused võimaldavad saavutada seda, mille poole laps püüdlema hakkab. Temast saab õnnelik ja sõltumatu inimene.
Selleks aga, et kasvada vastutustundlikuks inimeseks, kes suudab ennast realiseerida, peab laps teadma, et elus on ka probleeme ja kaotusi. Tark ema õpetab oma võsukest mitte üksnes võitma, vaid ka väärikalt kaotusi taluma. Laps peab teadma, kuidas ebaõnnestumistega toime tulla ning kaotustest õigeid järeldusi teha.
Millised stiimulid on vajalikud lapsele tema arenguetappidel?
Koolieelik: „Ma ajan iseennast taga“
3-aastaselt teeb laps talle endale ootamatu avastuse: maailm ei keerlegi tema ümber. Ja tema polegi selles maailmas osake oma emast, vaid täiesti iseseisev isiksus, kes peab enda eest hoolt kandma.
Aita tal see oskus omandada.
Kiida targalt. Last tuleb tingimata kiita, kuid nii, et ta saaks aru, mille eest seda tehakse. Kui ta tuleb sinu juurde järjekordse joonistusega, ära kiirustage ütlema: „Kui ilus!“ Uuri ta tööd tähelepanelikult ning leia sealt uut ja huvitavat. Kui aga joonistus pole just eriti õnnestunud, kiida põnni töökuse, mitte aga meisterlikkuse eest. Ning laps jätkab rõõmuga oma pingutusi.
Õpeta kaotama. Vali lapse jaoks mänge, kus tuleb teatud reegleid järgida, kusjuures mängides võib ka kaotada, mitte ainult võita. Näita talle, et mitte alati ei saa ta võita. Kuid ära lase sohki teha. Tee selgeks, et sohiga võit ei maksa midagi. Kui aga laps keeldub mängimast, kuna tal ei õnnestu võita, siis ütle: „Mängime siis edasi järgmisel korral. Need on lihtsalt reeglid“.
Ilma võrdlusteta. Ära võrdle teda teiste lastega. See vaid süvendab konkurentsitunnet, mis võib ebakindla lapse meeleheiteni viia. Märgi ära lapse isiklikud õnnestumised rõhutamaks, et ta teeb edusamme.
Ei õnnestunud. Kui lapsel ei tulnud midagi välja, ära riidle temaga, vaid kallista teda hellalt ja lohuta. Seejuures anna talle võimalus oma negatiivseid emotsioone välja elada, muidu võivad need üle kasvada agressiivsuseks.
Algklassi õpilane: „Õpeta mulle, mille eest peab võitlema“
Nüüdseks on sinu laps jõudnud juba arusaamisele, et kui tal ühel korral ei tulnud midagi välja, siis järgmisel korral õnnestub see kindlasti. Kooli minnes puutub ta aga kokku esimeste suurte raskustega. Ta läheb sinna rõõmsal meelel, püüab kõigest väest ja ... saab kehvemaid hindeid kui teised. Petetud lootused ja ebaõnnestumised võivad viia lapse selleni, et ta kas lepib kahemehe staatusega või hakkab võitlema tunnustuse eest, maksku see, mis maksab. Kuid nii üks kui ka teine valik tekitavad stressi.
Olge toeks. Tee lapsele selgeks, et inimese jaoks on eksimine loomulik ja normaalne. Julgusta teda, toeta ja lase tal oma pettumus välja nutta. Ära kunagi kiida takka kavalust ja soovi saavutada edu teiste arvel. Kui laps ei saa sugugi hakkama, hinda tema pingutusi ja paku oma abi.
Pane tähele, kui laps hakkab esile tõstma teiste laste ebaõnnestumisi. Näiteks küsimusele: „Kuidas koolis läks?“ reageerib ta kõigepealt selliselt, et hakkab rääkima nendest lastest, kellel halvasti läks. „Kontrolltöös oli kokku kümme kahte“, „Triinu sai märkuse“ jms. Sel juhul ära koonda tähelepanu oma lapse edule teiste lastega võrreldes. Fakt, et pooled õpilased tulid tundi ettevalmistamata, ei tee sinu lapse kordaminekut säravamaks. Kiida teda siiralt viie eest, samas selgita, et oleks hea meel, kui kõik õpilased oleksid saanud hea hinde.
Vanemad klassid: „Ära kritiseeri, tean isegi, et olen hädavares...“
Kätte on jõudnud küpsemisperiood. Sellises eas muutub iga inimene liialt kategooriliseks, eriti suhtumises iseendasse. Isegi kõige väiksem märkus tema aadressil kinnistab lapse veendumust, et ta ei kõlba mitte millekski. Väikesed ebaõnnestumised kuuluvad nüüd tema õnnetu elu hulka, edusammud aga ei paranda kuigi oluliselt enesehinnangut.
Vanemate ülesandeks on taastada õiged proportsioonid. Emana saad suurepäraselt aru, et kätte on jõudnud aeg, mil ta käised üles peab käärima ning tööde kallale asuma - tema edusammud peavad olema märgatavad. Aga tema ise? Saavutuste puudumine (võib-olla, et ta neid lihtsalt ei märka) võtab lapselt kogu tahtmise ning ta ei hakkagi püüdlema millegi poole. „Kui asjalood on nii halvasti ning kõik, mida ma ka teen, läheb luhta, siis milleks ma üldse püüan?“
Sellise suhtumisega lõpetab ta kooli halbade hinnetega, tal on raske ülikooli pääseda ning head töökohta pole just lihtne leida. Et mingilgi moel oma teismelist mobiliseerida, kasuta ebaeetilisi meetodeid: äraostmist, ähvardusi, keeldusid. See on aga ummiktee.
Rõhuta edusammusid. Ärata lapses huvi tegevuse vastu, milles ta võib edu saavutada. Nii tõstad ta enesehinnangut ning tal kujuneb kiiremini välja positiivne ettekujutus iseendast. Nooruk pöörab suurt tähelepanu detailidele, seetõttu õpeta edusammudele ja lüüasaamistele teatud perspektiiviga vaatama. Ära loe talle epistlit iga kahe eest, see ei lisa optimismi. Parem leppige kokku, et hakkate kord nädalas arutama tema õppetulemusi – mis õnnestus, mille kallal peaks aga veel vaeva nägema.
Pöörake tähelepanu sellele, kui laps on kodus ja koolis otsekui kaks täiesti erinevat inimest. Koolis peetakse teda eeskujulikuks õpilaseks, kodus on aga temaga probleeme. Õpetajate meelest on ta hästi kasvatatud poiss, kodus on teil aga lobisev laiskvorst, kes ei korista enda järelt ning rikub kõiki teie kehtestatud reegleid. Või siis vastupidi – kui ta on kodus suur abiline, siis koolis on vaid märkused ja halvad hinded.
Mis siis toimub? Pole välistatud, et laps püüab sind iga hinna eest toetada. Võimalik, et ta teab sinu probleemidest tööl või lahkhelidest mehega, et majas pole raha või on keegi lähedastest haige. Ta üritab sind kõigest hingest rõõmustada. Samas on see tema jaoks liiga suur koormus ning pinge peab ju ometi kusagilt väljapääsu leidma.
Räägi sellest temaga otse. Ütle, et tead, et ta ei taha sind kurvastada oma probleemidega. Kuid sulle teeks rõõmu see, kui ta käituks nii, nagu iga normaalne nooruk – püüaks edu saavutada ning teeks vigu, sest see kõik on täiesti normaalne. Ütle ka, et ta võib alati oma muredega sinu juurde tulla ja et sinagi oled temaga avameelne.
Peaaegu tudeng: „Võitlen edu eest iga hinnaga“
Iseseisvat elu alustavat 17-18-aastast last huvitab edu kõige rohkem. Õnneks ollakse sellises vanuses oma võimalustest juba teadlik. Seljataga on mitmeid olukordi, kus on tunda saanud häbi ning isegi kibedat kaotust. Nooruk teab, kuidas eesmärki saavutada. Kahjuks (sinu jaoks) on ta aga valmis kõige enam vaeva nägema oma harrastuste sfääris. See aga võib varjutada tema tõsisemaid eesmärke – näiteks ettevalmistust ülikooli astumiseks.
Luba eksperimenteerida. Las ta otsustab ise, millisel alal ta tahaks end kehtestada ning edu saavutada. Las katsetab oma jõudu mitmel alal. Ära mõista teda hukka hetkeliste harrastuste pärast. Praegu on lapsel eksperimendiaeg. Tuleta talle meelde tema kohustusi, kuid ära keelita teda loobuma sellest, mis talle meeldib. Selgita, et tähtis pole mitte alati kaasakiskuv. Kui ta aga suudab kontrollida oma elu ning sealhulgas lahendada ka ebameeldivamaid probleeme, siis tunneb ta elust tõelist rõõmu.
Pange tähele, kui nooruk keeldub meelelahutustest, allutades kogu oma jõu üksnes püstitatud eesmärgi saavutamisele. Ta on pidevalt väsinud, teda ärritavad igasugused märkused. Edusammud pakuvad küll rõõmu, kuid mitte kauaks. Temast on saanud töönarkomaan ning ta näeb teistes inimestes vaid konkurente, kellega on vaja võidelda, mitte aga liitlasi, kellega võib oma harrastusi jagada.
Mida teha? Räägi talle, mida näed - et ta on masenduses, et tal pole sõpru. Anna talle märkamatult ideid, kuidas veeta aega nii, et ta tunneks, et teeb midagi ka teiste jaoks.
Pea meeles: lapsed õpivad eeskujust ning kopeerivad sageli oma vanemaid. Olgu siis sinu eeskuju parim!
Allikas: Planeta Ženštšinõ, 8'2009
