Palk on nadi

Räägin vormis „meie”, sest tegelikult läheme ju sinna toetusstreigile ühise asja nimel. Töötan ühes pealinna lasteaias. Meie palkade suuruse üle otsustab kohalik omavalitsus ehk Tallinna linn. Palk on napp, kuid tean näiteks, et kursaõde, kes läks tööle ühe maakoha lasteaeda, saab ikka väga nadi palka. Nii nadi, et ta ei julge sellest kõva häälega rääkidagi. Leian, et haridustöötajad peavad kokku hoidma. Kui ka võimalik õpetajate palgatõus ei paneks omavalitsusi lasteaednike palku tõstma, mõtlema paneks vast ikka. Vaikiv vastupanu ei ole vastupanu. Olen ja noor ja võib-olla sinisilmne, kuid olen oma ameti üle uhke. Ja tahaks, et seda oleks ka teised kodanikud ja poliitikud. Me oleme rohkem väärt. Eestlased pole eriline streikide rahvas, kuid nii haridustöötajate ettevõtmine kui ka ACTA-vastane meeleavaldus näitasid, et häält meil ikka on. Küsimus omaette muidugi, kas see ka poliitikuid huvitab…

Lapsevanemad on pahased

Aga see oli taustast. Võtame reaalse olukorra. Meie lasteaed on  põhimõtteliselt 7. märtsil suletud (üks rühm küll tegutseb, kuid on palutud, et võimalusel lapsevanemad lapsed koju jätaks). Lasteaia direktor ütles, et ta on saanud juba väga palju pahaseid kõnesid küsimusega, miks me nii teeme. Olen ka meediast lugenud lapsevanemate vastukaja, et nii ei saa. Nendega keegi ei arvesta. Küsiks vastu: kes meiega arvestab?

Paar lapsevanemat on mulle ka ise näkku öelnud, et nende meelest on olukord nõme. Milles nemad süüdi on? Ei saada ka aru, miks me, lasteaednikud, protestima peame. Küsimus olla ju õpetajates.

Nagu enne ka mainisin, ei saa võtta vaid õpetajate seisukohalt. Ka lasteaednike palgad on väikesed ja meiegi tahame end kuuldavaks teha. Argument — Tallinnas on lasteaednike palgad riigi kõrgeimad, on tõsi. Kuid...minul jääb palk tugevalt alla 700 euro (bruto). Kätte saan seega veelgi vähem. See pole summa, millega Tallinnas tunneks end kui kuninga kass, kes kõike osta saab, mida tahan. Pigem olen noor inimene, kes talviseid küttearveid kardab ning sooja maa asemel heal juhul korra kuus teatris käib. Nii vastutusrikka töö eest, nagu seda on rühmatäie mudilaste igapäevane hoidmine ja õpetamine, on seda häbematult vähe.

Rohkem mõistvust

Ootaks rohkem mõistvust. Järgmisel nädalal Vabaduse väljakul seistes tahaksin uhkust tunda, mitte muretseda, et kelle päeva ma nüüd ära rikkusin.