Lastevanemate Liidu koolitusjuht: vägivald vaid sünnitab vägivalda

 (46)
Lastevanemate Liidu koolitusjuht: vägivald vaid sünnitab vägivalda
AFP/Scanpix

Küsisime Eesti Lastevanemate Liidu koolitusjuhilt Kristiine Vahtramäelt, miks ei tohiks last füüsiliselt karistada ja millised oleksid naise meelest paremad karistamisvõtted, millega lapsele füüsiliselt haiget tegemata meelde jätta, miks tema tegu vale oli ja miks seda enam edaspidi korrata ei tohiks.

Miks ei tohiks last füüsiliselt karistada?

Hirm teatavasti suudab lapse (aga ka täiskasvanu) karistamise momendil “maha suruda” ja laps muutub näiliselt heaks lapseks,” ütleb Eesti Lastevanemate Liidu koolitusjuht Kristiine Vahtramäe.

“Ent alati kui lapsel endal tekib probleem, mida tuleks kuidagi lahendada kasutab ta sama meetodit, mida kasutatakse temaga ehk siis vägivalda. Vägivald “sünnitab” vägivalda,” rõhutab naine.

“Mõnel juhul on õigustatud lapse kinni hoidmine ehk jõuga fikseerimine (enda vastu surumine, kallistamine jms) rahunemiseni aga seda juhul, kui ta muutub endale või teistele ohtlikuks. Ka seda võib pidada vägivallaks, kuigi harva võib see ostutuda vajalikuks.”

Millised on füüsilise karistamise võimalikud tagajärjed?

“Füüsiline karistus võib mõjuda nii, et laps kardab edaspidi rikkumisi korda saata või õigemini hoolitseb selle eest, et ta enam vahele ei jääks, õppides edaspidi oma tegusid varjama ja ühtlasi ka valetama."

Millised oleksid paremad karistamisvõtted?

“Karistusi ja mõjutusvahendeid me siiski vajame. Väga levinud on toolile istuma saatmine või kui mina väike olin siis minu ema kasutas minu karistamiseks nurgas seismist,” meenutab Vahtramäe.

“Tänapäeval peetakse ka neid meetodeid alandavateks. Pärast seda kutsus ema mind enda juurde ja me arutlesime selle üle, mida ma tegin, pidin põhjendama miks ma pahandust tegin või kuidas selline lugu üldse juhtus. Siis arutlesime koos, mida peaks tegema või kuidas toimima, et edaspidi pahandusi ei juhtuks. Alati sain teada, et ema ei olnud minu peale pahane vaid kogu probleem oli minu pahateos ehk siis paha oli tegu mitte mina! Peale põhjaliku analüüsi mõjus veel see, et ma tegin ema õnnetuks, ema kurvastas alati kui mingi pahandus oli juhtunud… Mulle vähemalt tundus nii,” räägib naine.

“Aafrikas asuva Bamba suguharus on üks hea tava, mis sobib ilmestama meie
tänast karistamise teemat. Nimelt kui keegi sooritab pahateo või rikub mõnda reegilt, siis tuleb terve küla kokku ja osaleb pahateo käigus tekkinud kahju heastamisel. Inimsüdame väärtus on nii suur, et see nõuab terve kogukonna osalemist. See on terve rituaal, mida on siinkohal keeruline vahendada kuid olen seda tarkust nõus õpetama kõigile huvilistele,” lubab Kristiine Vahtramäe.

Eesti Lastevanemate Liidu pakutavatest koolitustest ja seminaridest loe lähemalt www.laps.ee