Lugeja: Eliitkoolis toodetakse mõtlemisvõimetuid inimroboteid
Mina tahan oma lapsest kasvatada täie mõistusega inimest, kes suudab oma peaga mõelda, ise otsuseid vastu võtta ja argumenteerida. Samuti soovin, et lapses ei hävitataks empaatiavõimet, vaid hoopis arendatakse seda, pööratakse tähelepanu ka inimestevaheliste suhete tähtsusele, väärtustatakse sõprust ning austust vanemate inimeste vastu.
Laste erinevusi ei arvestata
Olen ise ühes Tallinna kesklinna koolis käinud, väidan, et eliitkoolis tehakse kõik hoopis vastupidi. Seal on õpilased ja õpetajad orienteeritud vaid eksamitulemustele ning lastest, kelle võimed on kaks protsenti madalamad kui klassi keskmine, sõidetakse n.ö teerulliga õpetajate ja ka klassikaaslaste poolt üle. Seal ei võeta mitte kunagi, k.a kehalise kasvatuse tunnis, arvesse, et lapsed on erinevad, nende võimed on erinevad, nende pingetaluvus on erinev. Kes klassi hinnete keskmise alla viib, satub nii kaasõpilaste kui õpetajate pilkeobjektiks. Kes selle tohutu pinge all vastu ei pea, hävitatakse, st visatakse välja.
Õpetaja arvamus või vale arvamus
Koolikiusamine ja teistsuguste laste üle irvitamine on eliitkoolides igapäevane, õpetajate poolt isegi soositud.
Neis koolides on kas õpetaja arvamus või vale arvamus. Argumenteerida ei saa, siis visatakse klassist välja. Isiklikku arvamust poliitika, maailmakorralduse ja ühiskonnas toimuvate protsesside kohta lastel ei ole, ei tohi olla. Vaba aega neil samuti pole, sest koduste ülesannete hulk on nii pöörane, et röövib kogu kodus olemise aja.
Toodetakse inimroboteid
Sellised õpetamismeetodid tagavad kahtlemata head eksamitulemused. Väikesed õpirobotid on programmeeritud tuupima, tuupima ja veelkord tuupima ning sooritavad seetõttu eksamid eeskujulikult. Kuid normaalseid inimesi neist enam ei saa. Nad jäävadki robotiteks, kes suudavad vaid ülemuste (õpetajate) käske täita. Lisaks on hävitatud neis pea kõik inimlikud omadused nagu hoolimine, mõistmine, empaatia, heasoovlikus. Järgi on jäänud tigedus, silmaklapid peas eesmärgi poole rühkimine, rahaahnus, karjäärisoovid ning materiaalsed unelmad. Mina tahan, et minu lapsest kasvaks inimene, mitte uhkeid autosid ja suuri maju ihaldav robot.
Selle pika jutu kokkuvõtteks tahtsin öelda seda, et loodetavasti saab minu unistus väiksest majast metsaveerel üsna kohe tõeks, siis kolime perega maale ja minu laps läheb kooli, kus on väikesed klassid, rõõmsameelsed õpetajad ja palju stressivabam õpikeskkond. Ja mind ei huvita, mitmendal kohal on see kool õpitulemuste poolest — olulisem on see, et lapsel oleks seal hea ja ta tohib seal olla tema ise.
