Lugeja kogemus: lootsin vanemate lahutust, aga seda ei tulnud...

Mõnda aega tagasi avaldasime artikli, kus selgitasime üksikvanemluse plusse. Kommentaarides läksid arvamused lahku, aga üks lugeja räägib oma kogemusest, kuidas tema tegelikult soovis, et vanemad lahutaksid.

"Puust ja punaseks siis veel kord: keegi ei eita normaalse pereelu plusse. Üksikvanemaks ei saada üldjuhul sellepärast, et lihtsalt nii tore on üksi kõige eest vastutada. Üksikvanemaks saadakse siiski enamasti seetõttu, et partner, kellega laps saadi, osutus mittesobivaks.

Ja see ei pea tähendama alati, et mees (üldiselt ju naised jäävad lapsega) on joodik või vägivaldne või muudmoodi pervert. Vahel lihtsalt kooselu ei klapi. Või siis läheb suur armastus üle ja kätte jõuab argipäev, kus nähakse, et varem maailma kõige parem mees on tegelikult lihtsalt inimene oma kommetega, mis tohutult häirivad.

Tihti jäävad lahku läinud lapsevanemad omavahel ikkagi suhtlema, laps tunneb mõlemat ja saab mõlemaga koos olla. Ära jäävad aga kooseluga kaasnevad tülid, pinged jmt. Ja ongi siis rahulikum olla. Saad lapsele rohkem tähelepanu pöörata, saad ennast vabamalt tunda.

Selline elukorraldus on kordades lapsesõbralikum (ja vanemasõbralikum ka) kui elada hambad ristis koos inimesega, keda sa oled kunagi armastanud, aga keda nüüd enam ei talu. Lapsed pole lollid, nemad tajuvad ka peresiseseid pingeid. Olen ise kasvanud kodus, kus tülid olid igapäevased. Mäletan, et lootsin vanemate lahutust, mida aga ei tulnud. Samas olid nii ema kui isa normaalsed inimesed, nad lihtsalt ei sobinud oma eluvaadetelt."