Lugejad avaldavad arvamust: vanemahüvitise pikendamise tulemuseks on rohkem õnnetuid lapsi!

 (126)
Lugejad avaldavad arvamust: vanemahüvitise pikendamise tulemuseks on rohkem õnnetuid lapsi!
Pilt on illustreerivFreeImages/Wendy Pastorius

Mõni päev tagasi küsisime Naisteka lugejalt: Mida sina tulevase lapsevanemana riigilt ootad — kas vanemapuhkus võiks olla pikem ja paindlikum? Tuleb välja, et vanemahüvitise pikendamine ei ole noorte lapsevanemate arvates sugugi nii oluline — see on pigem isegi mittesoovitatav —, aga paindlikum võiks asi muidugi olla küll.

Avaldame parimad kommentaarid — võtab ju mõtlema küll:

1. Mis vanemapuhkusesse puutub, siis kolm aastat ongi normaalne aeg. Laps ei peaks kaheaastaselt veel sõime minema. Enne võiks ikka potil käimise ära õppida ja normaalsemalt rääkima hakata.

Kuid vanemahüvitisse ma kahjuks ülearu positiivselt ei suhtu. See peaks olema siiski minimaalne. Sest olgem ausad, selle hüvitise nimel sünnitab kümme alkohoolikust ema lapse samal ajal kui üks hea töökoha ja haridusega ema. Kurb, aga paraku tõsi.

Raha ei pane lapsi saama, selleks on vaja siiski eelkõige armastavat kaaslast ja turvatunnet (mis siin riigis puudub). Ning hea töökohaga ja hästi haritud vanemad saaksid selle lapse ka siis, kui vanemahüvitist üldse poleks.

Mina sain lapse vahetult ennem vanemahüvitise tulekut. Mingi lapsetoetus oli, mis kattis lapse mähkmed ja toidu — see oli piisav. Ning ütlen, et kuigi olime sel ajal majanduslikult vähem kindlustatud, siis tundsin end siin riigis turvaliselt. Täna, kui mu majanduslik olukord on kümme korda parem, ei tunne ma end siin nii turvaliselt, et siia veel lapsi saada.

Seotud lood:

Nii ebastabiilset riiki, kus “riik annab sõna ja sama kiirelt võtab sõna” pole ammu nähtud. Ja panustangi sellele, et kasvatada üles üks laps — aga nii hästi kui vähegi võimalik. Ükski mõtlev vanem raha pärast lapsi ei saa. Raha paneb lapsi saama neid, kel vähe haridust, mingid teatud sorti sõltuvused (näiteks alkohol) ja tulemuseks on õnnetu laps, kes on oodatud vaid vanemahüvitise pärast. Hiljem pole vanema asigi, kuidas laps riides on, kas ta saab trennis käia vms. Selliseid näiteid on Kodutunne täis ning see ongi vanemahüvitise tulemus…

2. See kõik on pseudoteema! Lapsed sünnivad perekonda, kus naine tunneb psühholoogilist ja finantsilist kindlustunnet, et lapsed kasvatatakse üles koos mehega ja et suudetakse võimaldada neile korralik haridus. Mitmed mu tuttavad Eesti noored naised on sünnitanud Ameerikas 3-4 last, kuigi seal (vähemalt osades osariikides) peab tööle minema juba neli nädalat peale sünnitust, et töökohta säilitada, kuigi lastesõime saab lapsi viia alles kuuenädalaselt. Emapalka pole, ka lastetoetused ei ole mainimisväärsed, kuid sünnitamisega probleeme pole. Ka nõuka-ajal ei loonud riik mingeid privileege, kuid lapsi sündis tunduvalt enam. Seega, lähenetakse valest küljest, madala sündivuse põhjus ei ole rahas ega ajas. Ja kõrgepalgaliste sissetulekute vähenemist ei peaks maksumaksja kindlasti mitte kinni maksma, vaid pigem aitama madalamapalgalisi noori naisi (näit õpetajaid, teenindajaid jne)!

3. Pikemat vanemapuhkust küll vaja pole, Eestis on see niigi keskmisest pikem! Paindlikkust võiks tõesti rohkem olla - et iga pere saaks ise otsustada, millal isa ja millal ema vanemapuhkusel olen. Mōned tahaksid kohe peale sünnitust tööle naasta ja isad saavad edukalt hakkama lutipudeli andmisega. Osades peredes aga oleks hoopis vanaemal mõistlik mõneks ajaks lapselapsega koju jääda ja vanemapalka saada.

4. Vanemahüvitis kehutab vaid lapsi sünnitama. Kehutab ka seda, kes on ise tunnetanud, et ei suudaks oma sünnipärase väikese võimekuse tõttu ise lapse kasvatamisega hakkama saada. Kuna vanemahüvitise maksmine ei lisa vähem võimekale sünnipärast võimekust, siis on sünnitama kehutatud vähevõimekas 1,5 aasta pärast olukorras, mida oleks ise vältinud, s.t on nüüd 1,5 aastase lapsega, keda ta ilma kõrvalise abita kasvatada ei suuda. Niisuguste kohta on meil vanasõna: aita sant sauna, siis aita ka lavale ja siis aita ka kõike järgnevat…

Kas nõustud nende arvamustega?