Ma ei karista oma last. Mitte kunagi!
“Mina ja mu abikaasa oleme pealaest jalatallani tätoveeringuid täis. Me magame tänaseni ühes voodis koos oma kolmeaastase tütrega ega plaani veel niipea teda oma voodisse kamandada. Me ei sunni teda potil käima enne, kui ta pole selleks valmis. Ta on käinud meiega rock-kontsertidel sellest ajast peale kui sai 1,5 aastaseks. Me ei usu, et lapse premeerimine hea käitumise eest on kasulik. Me teeme palju selliseid valikuid, mis teistele peredele tunduvad veidrad. Kuid mitte miski ei aja inimesi rohkem elevile kui see, kui nad kuulevad, et me ei karista oma last. Jah, lugesid õigesti. Ei karista. Mitte kunagi.
Piire on vaja, karistust mitte
Sellele reageeritakse hämminguga ja kahtlusega. Inimestel tekib kohe silmade ette pilt, kus mina olen koos abikaasaga tooli külge kinni teibitud, laps vaatab rahulikult telekast krimisarju ja loobib meile komme pähe. Aga lapsed ju vajavad distsipliini, on kõrvalseisjate esimene argument. Lapsed vajavad piire ja teadmisi õigest ja valest!
Loomulikult on vaja piire. Minu tütar vajab neid veel eriti ja meie päevad mööduvadki piire kombates. Kuid ma ei kasuta karistamist, et talle piire selgeks teha.
Mida ma siis teen, kui laps käitub valesti? Võtan rahustit ja teen lapsele pai? Ei. Ma üritan koondada oma tähelepanu probleemile, mis sellise käitumise põhjustas. Laps on ainult kolme aastane, nii et ma pean tihti äraarvamismängu mängima.
Minu eesmärk on läheneda talle armastuse ja empaatiaga, panna tema tunded sõnadesse ja aidata seeläbi tal ennast mõista. Tema vajaduste rahuldamine ei tähenda seda, et ta saab kõik, mida tahab. Mõnikord tähendab see seda, et ma räägin ja suhtlen temaga rahulikult senikaua, kuni ta jonnib selle pärast, et ei saanud hommikusöögiks kartulikrõpse. Tavaliselt hüppab ta lihtsalt üles alla ja karjub: KRÕPSE! Krõpsekrõpsekrõpsekrõpsekrõpse! Kuni ta väsib, võtab mu kallistuse vastu ja lepib ka kaerahelbepudruga.
Õpetan empaatiat, mitte alistumist
Asi pole selles, et ma ei viitsi ta peale krõpsude pärast karjuda. Asi on selles, milliseid väärtusi ma oma lapsele õpetada tahan ja millist inimest ma kasvatada soovin. Ma ju võiksin ta jonni pärast nurka panna, ta peale karjuda, teda lüüa, tema lemmikmänguasja ära võtta või muul moel tema jonnimise kombe küljest ära harjutada. Kuid tema kuuletumise tagajärjel olen ma kaotanud hea võimaluse oma lapsega avatult suhelda. Ma olen talle õpetanud, et oma tahtmise saamiseks jõu kasutamine on ok ja lõpuks võidab iga vaidluse ja tüli see, kes on suurem. Selline lähenemine ei anna talle teadmist, kuidas tulla toime erakordselt masendava tõsiasjaga, et sa ei saa elus kõike, mida soovid.
Teine põhjus, miks me last ei karista, on see, et pikemas perspektiivis ei õpeta see head käitumist. Karistus võib olla tulemuslik lühiajaliselt, kuid kokkuvõttes lõhub see su suhet lapsega ning lammutab tema eneseteadvust ja eneseväärtust. See aga viib tulevikus järgmiste käitumisapsudeni.
Mina usun, et kui kohtlen oma tütart austuse ja empaatiaga, õpib temagi olema empaatiline ja kohtleb teisi austusega. Ja need on väärtused, mida ma hindan palju rohkem kui tingimusteta kuuletumine.”
Allikas: MomsToday
Hea lugeja, avalda arvamust. Kas oled autori kasvatusstiiliga päri või usud pigem, et lapsi tuleb väära käitumise eest karistada? Kas head lapsed kasvavad vitsaga või vitsata?
