Ma ei saa jätta last vaktsineerimata, isegi kui seda sisimas soovin...

Minu tädi pole lasknud kumbagi oma last vaktsineerida — ta ütleb, et kuna talle pole suudetud tõestada, miks selline asi nii surmkindlalt vajalik peaks olema, siis ei ole ta ka näinud põhjust oma vastsündinutesse “mingit jama” süstida lasta. Samas on vaktsineeritud mu mõlema õe lapsed — nemad ütlevad, et kõiki lapsi vaktsineeritakse niikuinii ja midagi hullu pole sellest ka juhtunud. Olen ise viiendat kuud lapseootel ja täiesti kahevahel…

Ma tean, et lapsi vaktsineeritakse B-hepatiidi ja tuberkuloosi vastu, et neile antakse K-vitamiini ja mida kõike veel… Mõistus ütleb mulle, et see kõik on vajalik siin haigusi täis ilmas. Aga üha enam tekib kõikjalt emasid, kes on täielikult vaktsineerimise vastu ja seegi ei saa ju põhjuseta olla?

Ma kaldun siiski arvama, et lasen oma tulevasele lapsele teha kõik vajalikud(?) süstid. Esiteks ei taha ma, et inimesed hakkaksid arvama, et ma oma lapsest ei hooli. Teiseks olen üpris kindel, et see ei meeldiks ka mu lapse arstile. Lugesin Naistekas ilmunud kirja “Lapse vaktsineerimata jätnud ema: minust on saanud kurjategija” ja seal juhtus ju täpselt nii — oma julge otsuse teinud naine sai teiste põlualuseks. Mina ei ole nii tugeva natuuriga, et sirge seljaga inimestele vastu hakata. Tõenäoliselt pomiseksin midagi ja kobiksin oma lapsega kiiremas korras arstikabineti ukse taha.

Ma arvan, et minusuguseid emasid on kordades rohkem. Emasid, kes kahtlevad vaktsiini vajalikkuses ja kelle süda valutab iga kord, kui nende beebi pehmesse kintsu järjekordne nõel torgatakse. Aga ühiskond on nad maha teinud kui hoolimatud emad, kes peaksid end süüdi tundma iga kord, kui laps haigeks jääb. Mul on tunne, et kui ma oma lapsele süste teha ei laseks, tekiks mul paranoia iga kord, kui mõni haigus liikvel on või mu laps end halvasti tunneb: appi, äkki see on selle pärast, et ma ei lasknud teda vaktsineerida!?

Kas on veel emasid, kes end nii tunnevad?