Ma ei salli oma sõbranna last silmaotsaski!
Meie sõprus on kestnud juba rohkem kui 20 aastat. Lasteaiast saati oleme lahutamatud ja meid ei nimetata tavaliselt ühe nime pidi, vaid meist räägitakse mitmuses. Sõbranna on mulle kõige kallim inimene kogu maailmas ja ma tõesti armastan teda piiritult ja usun, et ta on mu hingesugulane.
Seetõttu jääb mulle täiesti arusaamatuks, kuidas on võimalik, et tema laps on selline väike uss. Meil on ühevanused lapsed ning sellest ajast peale, kui lapsed suhtlema õppisid, on tema laps minu oma kiusanud. Kaheaastasena hammustas, lükkas ja lõi ta minu last pidevalt ning kiskus tal asju käest ära. Hiljem õppis ta ära, et kui ta mu tütart torgib ja vaikselt talle närvidele käib, siis mu tütar vihastab, lükkab ta eemale ning lõpuks saab hoopis minu laps pahandada. Kui lapsed olid kuueaastased, hakkas sõbranna poiss minu tütre peale valetama. Lasteaias oli päris mitu sellist olukorda, kus poiss valas midagi maha, joonistas põrandale, lõhkus midagi ära ning kui kasvataja asja uurima asus, näitas poiss näpuga mu plika peale ja ütles: "Tema tegi!" Kahjuks õnnestus sel salakavalal poisinagal enda taha ka päris palju teisi lapsi koguda, kes rühma liidri järel siis korrutasid: "Jaa, tema tegi!"
Samuti meeldib sellele poisile mu tütart hirmutada. Kord kontrolliti kõikidel lastel lasteaias juukseid, sest ühel tüdrukul leiti täid. Minu tütar jõudis lasteaeda hiljem. Ootasin, kuni ta õueriided toariiete vastu vahetab. Sel ajal jooksis sinna ka sõbranna poiss, kes ütles, et neil käis arst. Tütar, keda oli hiljuti vaktsineeritud ja näpu otsast verd võetud, ehmus kohe ja küsis: "Kas süsti ka tehti?" "Jaa, muidugi tehti, kõikidele tehti süsti," kinnitas poiss. Tütar pani jope selga tagasi ja keeldus rühma minemast, ise nutust vappudes. Ta rahunes alles siis, kui kasvataja talle pikalt rääkis ja selgitas, mis tegelikult tehti. Sellest innustust saanuna rääkis poiss arstidest ja süstidest nüüd nii tihti kui võimalik ja mu tütrel olid päris tihti lasteaiast tulles silmad nutust punased.
Praegu ei taha mu tütar enam selle poisiga midagi tegemist teha. Ta vihastab, kui kuuleb, et tädi ja poiss tulevad külla ning paneb end enda tuppa luku taha. Ta ei lase sõbranna last oma mänguasjadele lähedalegi ning keeldub temaga koos mängimast, isegi ühe laua taha joonistama temaga ei istu. Sõbrannale külla minna koos tütrega mul ei õnnestugi, sest tütar teeb kodus enne sellise triangli, et lihtsam on mitte minna või ta isaga koju jätta.
Sõbranna ei näe probleemi ning arvab, et ma reageerin üle. Ütleb, et olen oma tütre ära hellitanud ning ta nutab iga väiksemagi asja pärast. "Poisid ongi aktiivsemad ja mängivad teistsuguseid mänge," põhjendab ta oma lapse käitumist. "Ta vist on hüperaktiivne ka, kas sa üldse kujutad ette, kui raske mul temaga on?"
Ta ei adu üldse probleemi tõsidust! Ma tean väga hästi, et poistel on teistsugune huumorisoon ja teised mängud ning et inimesed ongi iseloomult erinevad, aga nii vaimne kui füüsiline pikalt kestev vägivald ei ole normaalne.
Sõbranna poja vägivallatsemise ning tema ema leebe suhtumise tõttu oleme juba tükk aega neist eemale hoidnud, kuid lasteaias puutuvad lapsed ikkagi kokku. Kahju on sõbrannat kaotada, aga tema kasvatusmeetodid ja tema õela iseloomuga laps ei istu mulle kohe üldse. Mis te arvate, kas sõprust on võimalik päästa? Näiteks tulevikus, kui lapsed on juba suuremad ja mõistlikumad?
