Viisakalt selgitab Louise oma lapsele, et emme on hõivatud raamatu lugemisega ja ehk saaks poeg oma sooviga oodata nii kaua, kuni issi on koju jõudnud või hoopis üksinda mängida.

“Mul ei ole midagi lapsega õues käimise, talle süüa tegemise või temaga koos raamatu lugemise vastu, aga need koos mängimised ei ole minu rida. Ma ausõna pigem torkaks endale lusika silma kui mängiks temaga,” kinnitab naine.

Teised naised tunneksid ennast süüdi ja pigem alistuksid lapse soovile. Louise tunneb, et ta ei tee valesti ja see käitumine õpetab lapsele iseseisvust, sest ta peab kasutama oma fantaasiat, et vahepeal ka üksinda mängida ning omaette hakkama saada.

“Naistele on peale surutud ootus, et nad peavad alati kellegi teise vajadused enda omadest ettepoole seadma.” Louise sellega ei nõustu ja räägib, et ta võib küll lapsega kodus olla, aga kui ta soovib vahepeal mõnda hetke iseendale, nii et laps on samal ajal muidugi turvaliselt tema silme all, on tal selleks täielik õigus.

Louise sõnab, et emad annavad endast juba niigi palju — koristavad, teevad süüa, on alati oma lapse jaoks olemas ja arendavad neid samuti. Sellepärast paneb ta naistele südamele, et nad ei tunneks kohustust pidevalt kõiki laste soove täita ning leiaksid vahepeal aega ka iseendale.

Paljud emad nõustuvad Louise’i arvamusega ja on õnnelikud, et ta selle mõtte välja ütles. Nad tunnevad, et sellise asja välja ütlemine nõuab julgust, sest kohe on platsis “superemad”, kes arvavad, et sellistel emadel ei tohiks lapsi ollagi.

Naised, mis te arvate sellisest meetodist?