Materiaalsest armastusest ei piisa: ära osta oma last ära, vaid väljenda oma hoolimist muul moel

 (11)
...või muidu pärast kahetsed.
Materiaalsest armastusest ei piisa: ära osta oma last ära, vaid väljenda oma hoolimist muul moel
Pilt on illustreerivFreeImages/Karl Mooney

Üha sagedamini pöörduvad psühholoogide poole lapsevanemad, kes kurdavad, et nende teismelised lapsed suhtuvad neisse külmalt, üleolevalt, egoistlikult ning „hoiavad distantsi“. Kui aga küsida, kuidas neil läheb, vastavad nad kuivalt: „Normaalselt.“

Mis siis ikkagi meie lastega toimub? Ning mida võiksime teha, et olukorda muuta?

Mida sagedamini kingid, seda rohkem armastad

Reeglina on tööl käivad vanemad alati hõivatud. Neil on keeruline leida aega oma lastega suhtlemiseks. Ning nad rahustavad end mõttega, et töötavad nende tuleviku, õnne ja heaolu heaks. Oma pidevat puudumist lapse elus üritavad nad püüdlikult siluda ning kompenseerivad seda kõikvõimalike kingitustega. Mida tugevamad on süümepiinad, seda aktiivsemalt vanemad „ostavad“ end neist vabaks. Et mitte keegi, sealhulgas laps ise, ei saaks neile vähest armastust ette heita.

Tüüpiliseks juhtumiks on lahutatud vanemate lapsed, kelle poolehoidu üritavad mõlemad pooled võita. Sageli muutub see tõeliseks võistluseks ema ja isa vahel. Kõik lapse soovid täidetakse momentaalselt kartusest, et teine vanem võib saada „rohkem punkte“. Võisteldes oma armastuse demonstreerimises — kelle kingid on paremad, ägedamad, kallimad — ostavad täiskasvanud selliselt lapse armastust. Ning laps omandab tasapisi teadmise, et see, kes rohkem kingib, armastabki rohkem.

Seotud lood:

Isa tuli koju ilma šokolaadi ja mänguasjata, tähendab, et „täna ta mind ei armasta“. Kui üks vanaema kinkis viis mänguasja, teine aga kõigest kolm, siis see juhtus seetõttu, et „emaema armastab mind rohkem kui isaema“.

Surrogaat emotsioonide asemel

Igasugused reaalsed suhted vajavad hingejõudu, tähelepanu ning energiat. Ent tulemust on võimatu ette ennustada. Selleks võib olla rõõm ja vastastikune mõistmine, ent ka solvumine, pisarad, ärritus, rahulolematus ja konfliktid. Sageli valime kõige lihtsama tee: suhtleme lastega „kaudselt“, pakkudes enda asemel materiaalset objekti — kingitust.

Toimub omamoodi vahetus — „surrogaat“ elavate emotsioonide ning soojade inimsuhete asemele. Esikohale tõusevad materiaalsed aspektid. Reaalsed, isiksustevahelised suhted asendatakse materiaalsetega.

Laps harjub kiiresti sellega, et kingitused ja ostud on ainus vahend, kuidas vanemad oma armastust väljendavad, ning asub nõudma aina rohkem ja rohkem. On keeruline ja ka ebameeldiv ära öelda, kui põngerjas korraldab kaupluses valjuhäälse draama auto pärast, või väidab koolitüdruk, et ei ela üle, kui talle ei osteta just seda kõige kallimat kleiti. Ja kas tasub siis rikkuda suhteid mingi jama pärast?

Kingitustega on alati kõik hästi, siis tulevad naeratused ning rõõm. On vaid üks komistuskivi, millele võib komistada — see on rahulolematus: „Sa ei ostnud just seda, mida mina tahtsin!“ Sellega on lihtne toime tulla. Kui kink ei meeldinud, vahetame või ostame teise, mis on veel parem.

Kui aga suhted koonduvad vaid kingituste ümber, siis ei omanda ei lapsed ega ka mitte vanemad igapäevaseks suhtlemiseks vajalikku kogemust ning oskust. Neil ei ole suhtlemiseks ühiseid teemasid. Võimalus olla koos lihtsalt niisama — jalutada, lobiseda, lugeda, mängida — ei tule isegi mitte kõne alla. Heal juhul korraldatakse mingi ühine ettevõtmine — minnakse restorani, teatrisse, kinno ning lõpuks šoppama. Ent ka nii ei toimu vahetut suhtlemist, sest vanemate ja lapse vahele jääb etendus, film, järjekordne asi jms.

Võlg on võõra oma

Lastest, kes on harjunud saama materiaalset kompensatsiooni vanemliku tähelepanu asemel, kasvavad ükskõiksed, emotsionaalselt külmad, kangekaelsed, hoolimatud ja arvestavad inimesed. Nende suhtumine oma vanematesse on avalikult tarbijalik. Kui lapsele saavad armastuse indikaatoriteks raha, kingitused ja teened, ei õpi ta väljendama oma emotsioone ega oma kiindumust teisiti kui vaid materiaalsel teel. Tema ettekujutused elust ning inimestevahelistest suhetest on reaalsusest väga kaugel.

Inimene ei oska teha seda, mida talle mitte keegi mitte kunagi ei ole õpetanud. Kui me ei õpeta lapsi rääkima oma tunnetest ega ilmutama huvi, hoolitsust ja tähelepanu teiste inimeste vastu, kohtuvad nad tulevikus suurte probleemidega suhtlemisel oma vanemate, teiste täiskasvanute ja ka eakaaslastega.

Juba varasest east alates peegeldavad lapsed oma vanemate käitumist, nende ellusuhtumist, maneere ning suhtumist teistesse inimestesse. Kui kodus valitseb pragmatism, asjade kultus, kui suhtlemise emotsionaalset külge peetakse väärtusetuks, kui pole tõelist lähedust, kui lastele lüüakse käega või ostetakse end vabaks, siis tunnevad nad end tõrjututena, ebavajalikena ning ajapikku asuvad oma vanemaid endast eemale tõukama.

Täiskasvanuks saades kopeerivad nad oma vanemate suhtumist „tühisesse ajaraiskamisse“ ega soovi samuti koos nendega „lihtsalt niisama“ olla. Ning oma armastust ilmutavad nad eranditult materiaalselt — maksavad põetajale, ostavad rohud. Seega maksavad tagasi võla, mille said lapsepõlves — asjade, raha ja makstud teenuste näol. Nüüd on vanemate kord tunda valu, solvumist ja pettumust. Nad olid ju hoopis midagi muud oodanud — soojust, kaastunnet, hoolitsust ja lähedust …

Teises keeles

Et muuta materiaalsed suhted reaalseiks, peab olema valmis muutma iseenda suhtlemise printsiipe. Tuleb õppida kulutama laste peale mitte raha, vaid hoopiski aega ja emotsioone.

Enne, kui teha lapsele järjekordne kingitus, tuleks mõelda sellele, mis on see, mis meid liikuma paneb. Kas me ostame harjumusest, kompenseerime oma eemalolekut või loodame selliselt parandada suhteid? Või on lapsel seda asja tõepoolest vaja? Milline kingitus ja millal sai viimane kord ostetud?

Küsi endalt, mida sa tahad vastu saada, kui teed lapsele kingituse? Kas armastuse kinnitust? Kuulekust? On hea, kui tahame talle tõesti rõõmu valmistada, hoopis teine asi on aga, kui loodame kingitusega midagi saavutada. Lõpuks on ju iga kingitus omamoodi sõnum.

Me elame materiaalses maailmas, ning pole midagi halba selles, et meil tekivad materiaalsed soovid. Meile meeldib osta oma lastele midagi uut, huvitavat, kinkida neile ilusaid asju. Ent lapsed ei oota meilt üksnes kingitusi. Nad vajavad armastavaid vanemaid iga päev. Ning mitte mingid mänguasjad ei suuda neid asendada.

Iga lapse — nii väikese, veidi vanema ja ka nooruki — põhivajadus on emotsionaalne soojus ja lähedus. Vanemad peavad sõna otseses mõttes täitma lapse oma armastusega nii, et sellest jätkuks talle kogu eluks. Ja siis on lapsel, mida tagasi anda nii vanematele kui ka teistele inimestele.

Oma armastust saab mitmel moel väljendada, ning see pole mitte kohustuslik autasustamine kingituste näol. Selleks võivad olla sõnad armastusest ja toetusest, hellad puudutused, soe tähelepanu, abi, ühine ajaviitmine ning omavahelised jutuajamised. Vahel me isegi ei kujuta ette, milliseid fantastilisi võimalusi jätame lapsega suhtlemiseks kasutamata.

Kui aga tegeleda temaga sihikindlalt, veeta koos rohkem aega, võib see täiesti muuta meie suhteid ka ilma „materiaalsete lisanditeta“. Jah, esialgu peab olema valmis lapse poolt tulevaiks raevupuhanguteks, ärrituseks ja rahulolematuseks, ka agressiivsuseks, kui muutub tavapärane skeem „sina mulle — mina sulle“. Esialgu võivad tulla konfliktid ja tülid.

Ent suhete muutmist tuleks alustada vaid juhul, kui on kindel veendumus, et ollakse valmis tegutsema järjekindlalt, mitte episoodiliselt, et suhelda paar korda ja siis taas kaduda pooleks aastaks. Siin tuleb olla sihikindel ning mõista, et mida hiljem olukorra parandamisega alustatakse, seda raskem saab see olema.

Armastusel on mitu keelt, ning kingitused on vaid üks nende hulgast. Kindlasti on keeruline omandada neid „teisi keeli“. See nõuab aega, tahtmist ja jõudu. Ent tulemus on kõike seda väärt.

Allikas: Psihhologija, juuni-juuli 2016