Meditsiinidoktor: valusad on reklaamid, mis soosivad rinnapiima asemel kunstlikku toidusegu

 (20)
Meditsiinidoktor: valusad on reklaamid, mis soosivad rinnapiima asemel kunstlikku toidusegu
Scanpix

Augustikuu esimene nädal on World Alliance for Breastfeeding Action (WABA) poolt kuulutatud laste ülemaailmseks rinnaga toitmise nädalaks. Käesoleva 2012 aasta tunnuslause on “Rinnapiim — parem tervis”. Emadel soovitatakse toita lapsi esimesed kuus kuud ainult rinnapiimaga ning rinnaga toitmine võiks jätkuda ka lapse teisel eluaastal. Nädala tähistamine sai alguse 1992 aastal WABA eestvedamisel ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) ning UNICEFi tugeval toetusel. WABA-st sai laste rinnapiimaga toitmise edendamise ja toetamise katusorganisatsioon maailmas. Selle eesotsas oli maailmas väga tunnustatud keskkonnaaktivist, muuhulgas ka Jakob von Uexkulli asutatud alternatiivse Nobeli preemia laureaat, Anwar Fazal.

Möödunud sajandi 90ndate aastate alguses oli maailm valmis kardinaalset muutma suhtumist laste rinnaga toitmisesse. Veel XX sajandi teisel poolel ei olnud rinnapiimaga toitmine üldse aktuaalne. Toona räägiti, et võib toita last ka kunstlike toitesegudega ja üha populaarsemaks lastetoiduks said lehmapiimast valmistatud segud. Mäletan seda kõike 60ndate aastate algusest, kui alustasin lastearstiõpinguid. Vähe rõhutati siis põhjusi, miks on vaja last rinnaga toita. Miks see nii oli? Seda on raske seletada. Võib-olla ei oldud II maailmasõja järgsel perioodil valmis rinnaga toitmisele mõtlema, kuna põhiprobleemiks oli see, kuidas üldse last toita. Sellele räägib vastu aga 90-aastate Balkani sõja kogemus. Näiteks Sarajevos, kus vaatamata sõja tõttu valitsenud näljale toitis 80% emadest lapsi rinnaga. Just nälg kui psühhogeenne faktor sundis emasid lapsi rinnapiimaga toitma. Ka UNICEFi toiduabi polnud suunatud mitte laste varustamisele kunstlike toitesegudega vaid imetavatele emadele toiduabi andmisele.

Suured muutused laste rinnapiimaga toitmise vallas algasid 70ndate aastate keskel Põhjamaades, kus emad ei olnud nõus, et pärast lapse sündi eraldati nad sünnitusmajades oma lastest. Nad nõudsid, et lapsed peavad olema ööpäevaringselt koos emadega. See õnnestus juba 80ndate aastate keskel. Selle tagurliku sünnitusmajade süsteemi lammutasid mitte arstid ja sünnitusmajade juhid, vaid emad ise. Norras, Taanis, Rootsis ja veel mõnes riigis emad kopereerusid, lõid tugirühmi, kelle initsiatiivil sai laste rinnaga toitmise edendamine n-ö uue hingamise. Positiivne on see, et nii Maailma Tervishoiuorganisatsioon kui ka UNICEF asusid laste rinnapiimaga toitmist energiliselt toetama. Neis organisatsioonides loodi töökohad spetsialistidele, kes hakkasid aitama ette valmistada rinnaga toitmise eksperte ja koolitajaid üle maailma. Väga paljudes riikides loodi riiklikud laste rinnaga toitmise komiteed. Kaasati tuntud asjatundjaid (arste, ämmaemandaid, õdesd) ja mis eriti tähtis, nende komiteede patroonideks Põhjamaades asusid kuningannad ja riikide esimesed leedid. See kõik soodustas väga kiiret arengut, nii et juba 90ndate aastate keskel sai rinnapiima vähemalt kuus esimest elukuud 60-70% lastest.

Kuidas on olnud arengud aga meil Eestis? Viimase 20 aasta jooksul on muutused olnud muljetavaldavad. Sünnitusmajade vana süsteem lammutati väga kiiresti. Kuulus Rootsi arst Ragnar Tunell ütles 90ndate aastate teisel poolel, et see, mida Eesti tegi ära 5-6 aastaga, võttis Rootsi riigis aega 30 aastat. Loomulikult see oli meie meedikute ja sünnitusmajade juhtide tubli töö. Siiski avaldaksin suurimat tunnustust kõigepealt meie peredele ja emadele, tänu kellele need suured muutusid toimusid. Inimestel oli võimalus näha, kuidas eesrindlikes sünnitusmajades Läänes süsteem töötas ja nad hakkasid nõudma, et ka meil Eestis oleksid asjad samamoodi korraldatud nagu seal. Tuleb tunnustavalt tõdeda, et laste rinnaga toitmise motivatsioon meie emade seas on väga kõrge ja suurem osa emadest soovibki last toita rinnapiimaga. Kust see tuleb? Arvan, et see loomulik soov pärineb meie rahva paljude sajandite vanusest talukultuurist, mil kõik põlvkonnad elasid koos ja vanem põlvkond aitas nooremat, õpetades noort ema last rinnapiimaga toitma.

Loomulikult viimase 20 aasta jooksul on meil toimunud positiivsed nihked, kuid meie tulemused jäävad tunduvalt alla selles vallas juhtivatele riikidele Põhjamaades. Oleme ausad, päris tihti kohtame seda, et kui emal tekivad probleemid rinnaga toitmisel, siis väga kergekäeliselt soovitavad erinevad meditsiiniasutused emal üle minna kunstnikule pudelitoidule. Lubamatu on see, kui selline suhtumine valitseb meie sünnitusmajades. Väga valus on näha kunstlike toidusegude reklaame ajakirjades, televisioonis. Reklaamide täiesti ebaaus sõnum on seejuures selline, et rinnapiim on küll hea, aga meie poolt pakutud toidusegu on palju parem.

Kahjuks läks vahepeal kaduma palju aastaid, enne kui suutsime luua laste rinnaga toitmise komitee. See institutsioon oleks aidatud meil juba ammu koolitada palju rohkem koolitajaid, kes oleksid nõustanud emasid igal tasandil üle terve Eesti. See komitee koos Tarbiakaitseameti ja Toiduametiga oleks võinud juba varem peatada kunstlikke segusid müüvate firmade võidukäiku meie turul. Eelmise aasta lõpul aga tulid lõpuks kokku mitmed spetsialistid ja pöördusid UNICEFi vahendusel Sotsiaalministeeriumi poole ettepanekuga asutada Eesti Vabariigis laste ”Rinnaga toitmise edendamise Eesti komitee”. Selle aasta alguses saigi see komitee loodud. Sinna kuuluvad erialaseltside,Riigikogu ja UNICEFi esindajad.

Loodan, et meil õnnestub üheskoos nii mõndagi väga olulist korda saata.

Kõikidele head rahvusvahelist laste rinnaga toitmise nädalat soovides,

Adik Levin,
Rinnaga toimise edendamise Eesti komitee esimees.