Meie laps läheb (eliit)kooli!?
No ausalt ei olnud. Oli ta ju veel kolmeaastane ja meediast loetud-kuuldud hädakisa koolikatsete ning meeletu kadalipu kohta oli vaid külajutt, mõne üksiku kogemus.
Läinud sügisel sain ma esimest korda aru, et oma aadressi ja registritähisega oli meie koolieelik sattunud eritsooni: ikkagi kuue erilise kooli lähikonnas. Samas olen endiselt seisukohal, et see kohutav sõna “eliit” ei mängi meie kooli valikul rolli. Mõni kool lihtsalt ON hea, tänu sellele, et seal on sellised õpetajad või oluline, sest selles koolis õppisid juba ka minu vanemad…
Ometigi häirib mind sügavalt fakt, et elukohajärgsete koolidega on vähemalt Tallinnas lood ikka täiesti sassis. Sama seis on muide lasteaedadega — kuna enamik vanemaid käib tööl siiski kesklinnas, siis ongi kõik kesklinna aiad ja koolid üle koormatud. Muidugi mõistan, et ka kusagil mägedel elaval lapsel (ehk pigem tema vanemal) võib olla soov ja ajalooline taust kesklinna kooli tahta, ent minu laps tema elukohajärgsesse ju konkurentsi pakkuma ei tule…
No kuhu kooli siis pürgida? Kas anda lapsel valida, nagu tegi presidendipere, või teha ise ainuvalik, võttes kooli juhtkonna ja töötajatega ühendust? Või hakata kohe igaks juhuks raha koguma…? Ei, mitte altkäemaksu, vaid erakooli jaoks! Tunnistan ausalt: üsna mitmel hetkel on mul päris kindel tunne olnud, et mujale kooli me lihtsalt ei pääsegi, sest meie lapsel on seni olnud lapsepõlv. Samal ajal, kui tema eakaaslased on läbi kümnete andekonkursside ja erialaringide tugevalt ettevalmistuspunkte kogunud. Jah, kohati tundsin ma end ikka täiesti läbikukkunud emana: ei võimaldanud me tütrele balleti- ega klaveritunde, kunsti- ega näitlemisringe, karate ja kergejõustikutreeningutest rääkimata. Milleks, mõtlen siiani, sest kogemusest tean, et inimene jõuab elus hullu moodi tormata ja end tõestada. Olgu siis vähemalt lapsepõlv rahulik ja kodune. Pealegi on mu õe peres kaks selliselt kasvanud last juba väga edukalt gümnaasiumini jõudnud…
Niisiis otsustasime tütrega koos, et käime ja vaatame kõik lähiümbruse koolid oma silmaga üle, nii seest kui ka väljast. Päeval, mil algas koolidesse registreerimine, avasime me oma köögilaua taga istudes läptopi ning tegime end e-kooli kasutajaks. Sealt edasi oli juba lihtne maailmakaardi kaudu lähiümbruse koole leida ning e-avaldused teele saata: Gustav Adolfi gümnaasium (GAG), Vanalinna hariduskolleegium (VHK), Inglise kolledž (TIK), Reaalkool (R), Jakob Westholmi (JWG) gümnaasium ja Prantsuse lütseum (PL).
Jah, võtsime n-ö täispaketi ja otsustasin, et kui koolil on õigus katsetada ning eksperimenteerida minu lapsega, siis võin seda kindlasti teha kooliga ka mina, lapsevanem.
Kui lähtuda hinnagu andmisel Eestist kui e-riigist, siis kõige kiiremini ja korrektsemalt vastas GAG, kõige segasem (esmalt e-kiri, siis telefonikõne ja lõpuks uuesti e-kiri) käis suhtlus Westholmi kooliga ning kõige ebameeldivama mulje jättis esmasuhtluses hariduskolleegium (segane kodulehekülg ja palju viiteid mujale a´ la kui tahad teada, siis pane ise konspekt kokku).
Nüüd on ootamise aeg. Tänaseks on kalendrisse kantud neli päeva ning viis kellaaega ja aadressi, kus peaks midagi selguma. Tütar pakkis samal päeval ära oma pinali: üks harilik ja mõne teatud värvi pliitatsid, kustutuskumm. Vahetusjalatsid tuleb vist veel osta, sest kooliteele astudes on tugevam tald ilmselt parem kui lasteaias kantud suss.
Delfi Naistekas avaldab järjeloona ühe Tallinnas elava perekonna lapse koolimineku tee raskused ehk uurime, kuidas käib täpsemalt elu koolikatsetel, millised on lapse ja vanemate emotsioonid ning mis sellest kõigest välja tuleb. Lugu jätkub järgmisel nädalal!
