Meie lugu: mu poeg sündis ligi neli kuud enne õiget aega...

Möödunud nädalal jagasime teiega imeilusat videot, mis jäädvustas 15 nädalat enneaegsena sündinud lapse võitlust elu nimel ja esimest imeilusat eluaastat. Naistekaga jagas oma lugu Triin*, kes elas läbi ühe oma elu keeruliseima aja, kui ta teine poeg tuli ilmale samuti juba 25. rasedusnädalal.

See kõik juhtus 2012. aasta 3. detsembril, kui olin 25. nädalat rase. Olin ise teadlik rasedusest alles kaks nädalat. Tundsin kõhus valusid, mis oli tollel ajal mul juba üsna tavalised, kuna eelmisest rasedusest ei olnud ma korralikult taastunud ning selle tõttu ei pidanud ma seda märgiks, et võin sünnitama hakata.

Kui mida tunnid edasi, seda rohkem hakkas kõht valutama ja tekkisid tuhud. Kuna ma ise olin juba lõpuks paanikas ja ei osanud mitte midagi teha, helistasin ma oma emale, kes oli tolleks ajaks juba tööle läinud. Ema oli muidugi ise ka paanikas, et laps ei tohiks ju nii vara tulla. Ema otsustas, et küsib end töö juurest lahti, sest ma hakkan sünnitama ja palusin teda, just oma ema ka teise poja sünnitusele kaasa. Ema jõudis töölt koju ja nägi tõsiselt, et ma hakkangi sünnitama. Ta kutsus kiirabi.

Kiirabi jõudis kohale 5 minutiga. Kiirabi võttis mind ja mu ema peale ning sõitsime Tartu Ülikooli kliinikumi. Sinna jõudes muidugi esialgu ei usutud, et hakkan sünnitama ja pandi mind aparaatide alla, et hakata last üle vaatama. Tehti ultraheli jms, aga siis palus üks vanemarst, et võtaksin püksid jalast, et vaadata mis seisus emakakael on, aga suureks üllatuseks oli sünnitus juba nii kaugel, et lapse jalad olid väljas. Viidi mind siis kiiruga sünnituslauale, kus ma sünnitasin ühe pressiga oma teise poja. Ta oli sündides vaid 38 cm pikk ja kaalus 1282 grammi. Ma sain vaid hetkeks teda näha ja viidi ta ära lastehaiglasse enneaegsete intensiivi. Mind muidugi jäeti veel paariks päevaks naistekliinikusse jälgimise alla. Lapse kohta informatsiooni sain ma vaid nii palju, et mulle anti number, kuhu helistada.

Olin kolm päeva haiglas jälgimise all olnud ja siis kirjutati mind välja. Esimese asjana võtsin suuna lastehaiglasse. Seal ma esialgu otsisin õiget osakonda, kuni lõpuks siis leidsin selle osakonna. Esimese asjana läksin sisse ja küsisin arstide käest oma lapse tervise kohta ja et kas ma saaksin teda näha. Muidugi lasti mind siis lapse juurde, kes oli inkubaatoris igasuguste juhtmete ja hingamisaparaatide all. Last ennast ei olnud nähagi nende juhtmete all. Kui olin mõnda aega last näha saanud läbi plastmasskaane, siis tuli ka arst, kes siis hakkas seletama mulle lapse tervise kohta.

Ausalt, need uudised võtsid mu jalutuks. Lapsel oli refluks, vasakus ajupooles verevalum, kopsud polnud välja arenenud, olid ka sügavad hingamispausid. Kaua ma seal esimesel korral olla ei suutnud ja kahjuks ei olnud võimalust ka, sest teine poeg oli kodus ootamas. Käisin siis iga päeva last vaatamas, kuna intensiivis ei saanud ööpäevaringselt olla. Käisin sel viisil niimoodi last vaatamas mõned nädalad. Vahepeal oli tal tervis halvemaks läinud ja siis kohati paremaks ja sel viisil ta tervis kõikus. Kuni siis jõuludeni kui ta viidi üle neonatoloogia osakonda, sest arvati, et tervis on piisavalt tugev selle jaoks, aga kahjuks ei suutnud ta seal kaua püsida. Refluks muutus tugevamaks, nii et tal tekkis makku piimapall, mis ei lasknud tal toitu seedida ja samal viisil ka hingamispausid tihenesid.

Lõpuks siis,  2. jaanuari hommikul oli ta lõpuks paranenud veidi ja lasti pikemaks neonatoloogia osakonda, et seal edasi arstide hoole all olla. Sain siis haiglas olla nädala, kuna ema oli võtnud hoolduslehe, et olla kodus senikaua mu teise pojaga. Selle aja jooksul saadeti mind kaks korda koju, sest lapse tervis läks halvemaks ning ta viidi jälle tagasi intensiivi. Mõned päevad hiljem viidi ta uuesti neonatoloogia osakonda ja saime taas lapsega koos olla, teda toita sondi kaudu, vahetada mähkmeid ja riideid.

Siis aga sai emal haigusleht läbi ja ma ei saanud enam nii palju haiglas lapsega olla, kuid sain seal olla täpselt nii palju, kui ema kodus oli. Saime siis arstidega kokkuleppele, et ma olen haiglas kõik nädalavahetused ja nädala sees olen lapsega kas hommikuti või õhtuti, oleneb, mis vahetuses ema tööl oli. Jaanuari lõpuks siis oli lapse tervis nii kaugele arenenud, et verevalum peast oli kadunud, refluks hakkas ka taanduma ning seda tekkis vähe. Hingamispausid kadusid. Käisin siis endiselt “graafiku järgi” haiglas lapse juures.

Lõpuks siis veebruari alguseks pidas arst teda nii terveks poisiks, et annab lootust, et nädal-kaks veel ja me saame koju. Ma olin lihtsalt nii õnnelik ja ei suuda siiani tolle hetke emotsiooni kirjeldada! Ema lasi töö juurest omale puhkuse välja kirjutada ja oli siis nädala lapsega kodus, et ma saaksin jälle lapsega koos olla kogu aeg.

Ja lõpuks siis jõudiski kätte see päev, kus meid välja kirjutati. See oli 14. veebruar ehk valentinipäev. Me olime lõpuks kõik nii õnnelikud, et laps on enam-vähem terve. Muidugi kui koju saime, anti meile haiglast kaasa lapsele ravimiandmisgraafik. Ravimid refluksi vastu, spetsiaalsed vitamiinid, kopsuravimid, rauapreparaat. Kõiki neid ravimeid pidi laps iga päev saama. Ja me iga päev pidasime kinni sellest, et laps lõpuks terveks saaks. Saime siis ka ajad, et käia lapsega kontrollis, silmaarstil ja tema raviarsti juures. Kaks nädalat olime kodus, kui tuli järjekordne aeg minna arsti juurde.

Käisime siis kõigepealt silmaarsti juures, kust ei tulnud just kõige paremad uudised. Selgus siis sealt, et lapsed pole silmade tagant veresooned taandunud ja kui laps kohe operatsioonile ei lähe,  siis jääb lihtsalt pimedaks. Mis meil siis üle jäi, jooksime kähku koju, pakkisime asjad ja läksime uuesti haiglasse, seal sai veedetud neli päeva . Teisel päeval tehti operatsioon, mis muidugi läks edukalt. Sama päeva õhtul tehti ka vereülekanne, kuna operatsiooniga oli veri kehvaks läinud.

Saime siis uuesti haiglast välja ning saime kodus olla uuesti oma pere juures. Vahepealne aeg möödus ilusti, ei mingeid muresid. Käisime arstide juures kontrollis ning kõik laabus ideaalselt. Ja saime ka lõpuks juulikuus lapsel ravi lõpetada. Laps oli lõpuks terve! Praeguseks on mu poeg juba peaaegu 1-aastane. Kaalub 9 kg ja on 68 cm pikk. Täie elu ja tervise juures poiss!

Kallis lugeja, Triinu lugu õpetab meile, et pole suuremat muret ema murest ja pole suuremat õnne sellest, kui sünnib terve laps — see on miski, mida me ei tohiks iial iseenesestmõistetavalt võtta! Kui soovid jagada meiega ka enda lapse sünnilugu, ootame seda aadressil [e-mail].

*nimi muudetud