Minu esimese poja sünnitähtaeg oli veebruari alguses. Kogu rasedusaeg oli ideaalne — mul ei olnud süda paha, kõht oli meeldivalt väike ning ühtegi olulist vaevust ei esinenud. Ootamatult tulid ära veed ligi 2 nädalat varem — see pole küll midagi erakorralist, teadsin seda isegi, kuid ei olnud ikkagi valmis veel. Nädal varem tehtud ultrahelis öeldi, et sünnitamiseks niipea ei lähe…

Helistasin kohe oma ämmaemandale, kelle juures arvel olin ja rääkisin, et veed tulid ära. Ämmaemand soovitas kodus valusid oodata kuni 4 tundi ja kui ei hakka, siis minna haiglasse. Ootasin — pikutasin, seadsin valmis poja voodi, triikisin pesu. Isegi mehe saatsin veel tööle. Valusid ei tulnud ning lõpuks, kui peaaegu 5 tundi läbi oli, läksime haiglasse.

Kohale jõudes saadeti mind kohe sünnitustuppa — veed lahmasid nii, et kellelgi polnud kahtlust selles, et ma sünnitama hakkan. Tõdeti, et ilus väike kõht on — sünnitus peaks kerge tulema. Sünnitustoas tehtud läbivaatusel selgus, et veed on küll tulnud, aga muud ei toimu — lapse pea on kõrgel, emakakael pikk ja kinni. Kui vete tulekust oli möödas 6 tundi, pandi tilguti. Selle mõju võttis aega veel paar tundi ning 8 tundi pärast vete tulekut hakkasid siis valud, mis olid kohe väga tihedad (1-2 minutit vahet vaid). Kui olin pea kaks tundi valutanud, selgus, et avatust on vaid 1,5 cm…arstid hakkasid ümberringi juba keisrist rääkima, kuid ma ikka palusin veel varianti ikka ise proovida.

Tilguti annust suurendati ning lõpuks soovitati ka epiduraali — koosmõju tilgutiga pidi olema hea. Olles juba tunde 1-2 minutise vahega üsna tühja valutanud, olin nõus. Olen kuulnud hirmulugusid epiduraalist, kuid minule selle panek küll mingeid probleeme ei tekitanud. Kella 3 ajal öösel tõdes arstide seltskond, et see laps niikuinii ise ei tule, aga no hea küll, teeme nii, et kell 8 on keiser…Seni las ma proovin siis ise, kuna lapse toonid on väga head. Epiduraali mõjuga hakkas vahepeal päris hea, sain kokku 3 doosi epiduraali ning viimaks hakkasidki asjad liikuma. Peale 1,5 tunnist pressimismaratoni tuli see pisike ime ilmale! Mõned tunnid enne paikapandud keisri aega… Minu õnn oli üüratu, piiritu, uskumatu! Olin väga väsinud ning emotsioonid olid laes. Ma ei tulnud selle pealegi, et ka platsenta peaks välja tulema…

55 minutit vajutati mu kõhule-sikutati-venitati-suruti jms. Sellest 30 minutit ei olnud mul veel aimugi, et midagi võiks valesti olla. Kui juba 50 minutit möödas oli, võeti laps mu kaisust ära ja saadeti isaga välja. Kiirelt kutsuti koduvalvest kohale peaarst ning palatis oli kokku umbes 10 inimest, kui mulle kiirelt narkoos tehti. Selleks hetkeks polnud ma veel päriselt aru saanud, mis lahti läks. Ärkasin 2 tundi hiljem selle peale, et arst mind hüüdis. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub, kus ma olen ja miks ma seal olen, kui arst ütles, et nüüd on kiire. Et ma pean kõigega nõus olema, muidu võin ilma jääda emakast. See tuli kui välk selgest taevast!

Kui olin paberitele allkirju andnud, ise alles udune, astusid uksest sisse mees ja laps. Siis sain aru, millega ma hakkama olen saanud! Hakkasin nutma, nähes mehe nutetud silmi ja meie vastsündinud poega tema süles magamas. Kui silmnägemine juba vähe selgemaks sai, nägin, et kui ennist oli mul ühel käel üks kanüül, siis nüüdseks oli neid 3 (ühes küünarvarres ning mõlema käe küljes), lisaks juhe näpuotsas, mis pulssi mõõtis ning kateeter. Ma olin nii juhtmeid täis, et ei saanud end liigutadagi…Kui arst nägi, et olen juba selgem, tuli ta rääkima, mis toimus. Nimelt eemaldati mul platsenta manuaalselt, mis iseenesest pole väga keeruline ega raske protseduur. Kuid minul kaasnes sellega eluohtlik verekaotus, verejooksu ei saadud pidama. Olin jäänud veel üks võimalus — emaka eemaldamine, kuid õnneks jäi verejooks siiski pidama enne. Kuid sel ajal kadus mul vahepeal pulss ning vererõhk…

Kui arst oli oma jutu ära rääkinud, hakati tegema vereülekannet ning laps pandi oma väiksesse läbipaistvasse voodisse minu kõrvale. Mõnda aega jälgiti mind sünnitustoas, siis viidi intensiivi. Olin jätkuvalt juhtmeid täis, aga igatsus katsuda, kaisutada ning paitada oma last oli meeletu! Ma vaatasin teda läbi selle klaasikese ning silitasin klaasi, sest ma ei jaksanud isegi istuda…Ma nutsin. Palju nutsin, sest hakkasin aru saama, kui lähedal oli see laps sellele, et oleks oma elu ilma emata alustanud…

Õhtuks olin juba toibunud ning meid viidi perepalatisse. Kuna mina vajasin veel paar päeva jälgimist ning ravi, viibisime haiglas 5 päeva. Hiljem on ka mees rääkinud oma osast — mis tunnete virvarr võib olla värske isa peas, kui ta süles uudistab maailma tema vastsündinud poeg ning palati ukselt kisab õde — kutsuge kiirelt doktor, patsiendil kadus pulss ja verrõhk! Selline jooksmine toimus kaks tundi ning lõpuks, kui aega saadi, selgitati ka mehele, mis toimus.

Nüüdseks on sellest poisist saanud suur vend — kõigile ootamatult julgesin ma ette võtta üsna pea ka teise sünnituse, mis läks väga kiirelt ja kergelt!

Suur aitäh Karinile, et ta jagas meiega oma lugu, mis tuletas kõigile meelde, et lisaks lapsele võib sünnituse ajal ohtu sattuda ka ema tervis. Kui soovid meile kirjutada enda sünnitusloo, ootame seda aadressil naistekas@delfi.ee.

*nimi muudetud