„Hehe! Poiss, see on ju poiss,“ kilkasin ennastunutavalt skänneri all poolpüsti karates. UH-arst, vanem aktsendiga rääkiv emalik naine puhkes naerma ja noogutas. Materjali tüdruku jaoks oli kahe jala vahel tõega veidi liiga palju. Minu silme ees elas mu enda laps, vehkis kätega ja kompas silmi.

On kes on, peaasi, et terve

Veel pool tundi tagasi, ähkides üle sulavate hangede ITK naistenõuandla poole kimades tõotasime mehega teineteisele, et ükskõik kumb, meie oleme rahul. Peaasi, et terve. Ja kui sugu ei näita, siis oleme kah rahul. On ju inimesi, kes ei tahagi eelnevalt teada. Näiteks mu õde palus seda enesele mitte öelda, ka tema mees ei soovinud seda teada. Sest nemad valisid üllatuse. Ja mina saan sellest täielikult aru.

Kuid siiski soovisin mina nüüd teada, kas mu sisetunne poisist on õige. Hoolimata sellest, et olin eelnevalt kaua unistanud tütrest. Et oleks, keda sitside ja satsidega ehtida ning nunnutada.

Poissi ennustas ka ämmaemand, kui mu loote südamelööke kuulas, "Kas nüüd saime monitori väga täpselt kohakuti või on poiss. Poistel on tugevamad südamelöögid,“ lausus ta viimasel visiidil.
Noormeest ennustas ka hea tuttav, küpses eas naisterahvas. "Tõuse püsti," kamandas ta. "kõhu kuju järgi — poiss. Tüdruk on rohkem puusade peal, sul on kõht ees."

Rääkimata tulevasest isast. "Ma ei kujutanud hetkekski ette, et meil võiks tulla tütar," tunnistas abikaasa nüüd. "Alates sellest hetkes, kui sa kutsusid mind testil triipe vaatama, olen teadnud kindlalt — poiss. Ja ka hiljem olen ma vaid poissi näinud."

Vestlused pojaga Palestiinast

Ohhoo, see on vast huvitav! Näinud, kus?
"Ee… Noh, unes. Me oleme pikad vestlused maha pidanud," kohmas abikaasa veidi punastades.
Millest ometigi?
"Noh, olukorrast Palestiinas ja Lähi-Idas ning Hiina mõjuvõimu kasvamisest maailmas."
Ja seda kõike — imikuga?
"Nojah. Ta oli üleni valgetes sipukates ja ajas täitsa mõistlikku juttu!"
Ma muidugi pidin, tõhk nagu olen, tema illusiooni purustama, et lapsed õpivad artikuleeritult vestlema alles paariaastasena ning mainitud teemadel saab ta vaidluspartneri alles dekaadi möödudes. Mees vangutas uskumatult pead. Jaa, need inimlapsed kipuvad kaua küpsema!

Ultraheli on üldse tore leiutis. Mitte ainult selles valguses, et nüüd teame, mis tooni sipukaid osta (ma olin juba enne seda rihtinud valgeid ja oranže ning meretriibusiniseid). Ultraheli näitab ka, et põksijaga on kõik korras ning annab konkreetse tõendi: jah, keegi teine elab sinu sees ja valmistub sündima.

Kallid rasedad, kus on teie mehed?

Mees igatahes vaatas "telekapilti", nagu ta asja nimetas, lummatud naeratus suul. Ta küsis julgelt endale ka väljaprindi ja näitas seda hiljem uhkelt kõigile, kes huvi tundsid — sugulastele, sõpradele, kolleegidele.
"Ma sain rohkem kui kunagi varem kinnitust sellele, et olen tõepoolest isaks saamas," lausus ta hiljem. Seda rohkem tundsin mina hinges haleduspistet, kui meenutasin ukse taga ootavaid vaevatud (Miks? Miks on teistel ootajatel nii hallid ilmed?) nägudega rasedaid, kes tuli oma "telekapildi" seansile ihuüksi. (Kuid ehk just seepärast?)

Miks nende mehed ei tahtnud tulla titat vaatama? Ei saanud töölt ära — kuid UH-aja saab ju teada kuu aega varem. Ka meie suutsime (muuseas, välismaal töötava) mehe tiheda graafiku nii sättida, et ta sai endale selle päeva näpistada ja kohale sõita. Tema enda sõnul poleks mingi hinna eest sellest kogemusest loobunud.

Või ootasid nende mehed ukse taga autos, nagu olen lugenud pereelu foorumitest? Milles asi, kardame naistenõuandlat? Jõhker küsimus — kui juba UH-aparaat hirmu tekitab, mis siis edasi veel saab? Ja sel juhul ju ime tõesti, et titt üldse kõhtugi sai!

Suur ponks poiss, issi näoga

Ultraheliarst hoiatas, et loode on oma vanuse kohta üsna suur ning et ma peaks andma lisavereproovi võimaliku rasedusdiabeedi tuvastamiseks ja ärahoidmiseks. Ka tegi teda veidi ettevaatlikuks info, et minu suguvõsas ongi kõik lapsed nelja-viiekilosed. Noh, vähemalt ei pea ma enam pabistama, et mu kõht liiga suur tundub… Ja vist tuleks hakata korralikult valmistuma sünnituseks, sest seda vägilast alles annab välja pressida.

Seniks aga imetleme uduportreed. Igatahes esimesed n-ö mõttetult kaugeleulatuvad järeldused on ultrahelist tehtud. Meil on niisiis sündimas oma väike Ilja Muromets, kel minu meelest on oma ema pikad jalad ja isa nägu. Profiil on täiesti tema oma — ninanöps ja pruntis ülemine huul. Ilme kah nagu koort lakkunud kassil. Mehe enda (ja tema ema) meelest meenutab ta kõhuelanik küll sügisel maetud vanaisa, kuid ma pole päris nõus.

Iseloom on igatahes tal olemas — aparaadi all hakkas tõrksalt rähklema, tõmbas siis kerra ja peitis näo ja kõrvad mitu korda käte vahele. Justkui teatades: "Saite mis tahtsite, jätke mind nüüd rahule!" Arst pidi suisa paar korda talle koputades meelde tuletama, et hei, meil on siin oma töö teha, sinu organid üle vaadata, et paluks nüüd keerata! Siis visati jonnakalt teine külg ette. Igatahes oli nalja kui palju ja UH-kabinetist lahkusid kaks särava naeratusega inimest, ühest kõhutogijast rääkimata.

Kallid lugejad, rääkige teiegi oma muljeid ultrahelis käimisest. Kas teie kõhuelanik näitas sama heldelt oma kuuluvuse ette? Ja kas käisite üksi seda etendust vaatamas? Või äkki polegi meestel UH-sse asja?