1. Kui tunned rasedana samasugust raskust ja ahistatust nagu mina, pea meeles, et sa ei ole üksi isegi siis, kui kõrvalseisjad sind nii tundma panevad.

2. Loodan siiski, et su ümber on lähedased, kes aktsepteerivad ja toetavad sind täpselt nii, nagu parajasti vajad, mitte ei lähtu ainult enda kogemusest. Kui neid ei ole, ära tunne süümepiinu selle pärast, milline rase sa oled.

3. Olen alati kõikidele naistele, ka endale, korranud: sina vastutad enda kehaga oma lapse eest. Olla rase, oodata last — see on tõesti maailma kõige erilisem ja tähtsam asi, mida naine, kahjuks mitte iga naine, kogeda saab. Ära lase sealjuures istutada endale pähe mõtet, et sa ei ole piisavalt „õige” rase või oled juba „liiga” rase. Loevad ainult enda sisetunne ja instinktid. Need on meile antud ellujäämiseks ning kõik, mis keha ja meeleoludega raseduse ajal toimub, on lapse loomisega otseses seoses. Sinu keha teeb võimast tööd: ehitab üles uue inimese või lausa mitu. See peabki kõikvõimalikke tundmusi tekitama! Lapseootust koged elu jooksul vaid mõned korrad. Sul on täielik õigus olla täpselt selline rase, nagu keha ütleb, et pead olema — see ongi sinu enda versioon „õigest” rasedast.

4. Lase end pildistada, kasvõi telefoniga, ka siis, kui tunned end koleda, suure, nõrga või kurvana. Hiljem vaatad ja näed, kui imeline, võimas olend sealt vastu vaatab ning mida kõike on su keha võimeline tegema!