Tõsi, üksi olemine, omaette toimetamine ja iseendaga hakkama saamine olid minu jaoks kõik varem tuntud olekud. Olen harjunud mõttega, et suure osa ajast viibib mu elukaaslane füüsiliselt minust eemal, olles järjekordsel töölähetusel välismaal. Ma olen selle mõtte ja teadmisega end ammu harjutanud ning arvestasin kõige sellega ka ühiseid lapseplaane tehes. Küll aga ei saa ma väita, justkui oleksid aastad mind ka vaimse üksioleku suhtes immuunseks muutnud. Mul on endiselt iga kord hinges naljakas valutorge, kui teda kohvritega autosse istumas ja neljaks nädalaks kodust lahkumas näen.

Elukaaslase eemalolek raseduse ajal on lihtsalt kohutav

Ja mul on iga kord endiselt pisarad silmis, kui ta ukse enese järel kinni paneb. Ma olen neid tundeid sadu kordi enesest läbi lasknud ja teadsin varem alati, et mõned tunnid vestlust hea sõbrannaga või aktiivset kodu koristamist viivad mu mõtted eemale ja aitavad järjekordse minekuga leppida. Mida ma aga ei teadnud, on see, kuidas mõjub elukaaslase eemalolek mulle raseduse ajal. Minu suurim lugupidamine naistele, kes on otsustanud algusest peale üksikvanemaks hakata ja kõigi oma tunnete, emotsioonide, hirmude, kartuste ja küsimustega üksi hakkama saada. Au neile!

Selge on see, et füüsiline ja vaimne üksiolek pole üks ja seesama. Toon kaks lihtsat näidet: mees võib ju igapäevaselt mu kõrval kodus olemas olla, diivanil vaikselt õlut juua ja jalgpalli vaheaegadel kaks korda minu kõhtu patsutades lausuda: „Poiss, sinust saab ka kunagi jalgpallur!” See ei ole suure tõenäosusega selline lähedus, mida rase naine vajaks.

Närvilised telefonikõned ja mõttetud vestlused

Või kujutleme teist laadi situatsiooni: oletame, et naine ootab oma esimest last. Ta on juba harjunud mitme kuu vältel tundma kindlatel aegadel lapse liigutusi, kuid siis ühel suvalisel päeval on laps kõhus muutunud kahtlaselt rahulikuks ega anna endast kogu päeva vältel eriti märku. On ilmselt üsna loogiline, et päeva õhtuks on tulevane ema paras närvipundar ning suutmatu otsustama, kas olukord on normaalne või tuleks kiiremas korras mõne spetsialisti poole pöörduda. Õhtul helistab lapse isa, kes on järjekordselt kodust eemal. Ei ole vist vaja lisada, et sellises situatsioonis on telefonis kõlavast empaatilisest häälest oluliselt vähem abi kui mehest, kes oleks kodus ja saaks oma naist reaalselt füüsiliselt embuses hoides rahustada. Seega — kuigi füüsiline ja vaimne üksiolek ei ole üks ja sama, olen ma üsna veendunud, et üks on teisest vägagi sõltuv ja füüsiline eemalolek süvendab vaimset üksildustunnet.

Avameelsus on abiks

Kuidas siis enesega ja oma üksildustundega hakkama saada? Üks asi, mida nüüdseks raseduse ajal mõistnud olen, on see, et mehed ei suuda sageli näha ega mõista naise iga meeleolumuutust ja selle põhjuseid. Isegi, kui ma väga tahaksin, et mu mees alati õigel hetkel mind kallistama tõttaks, ei saa ma temalt nende hetkede alateadlikku äratundmist alati nõuda ja eeldada. Seda enam, et minu meeleolu on raseduse ajal olnud suuteline kõikuma ühe päeva jooksul kümnesse eri äärmusesse, nii et seda on sageli mul eneselgi keeruline mõista. Seega tuleb oma uhkus lihtsalt maha suruda ja asjadest avameelselt rääkida. Püüda oma tundeid ja emotsioone sõnadesse panna.

Kolm päeva kvaliteetaega enne neljanädalast lahusolekut aitab suhet hoida

Teiseks olen ma mõistnud, et need vähesed hetked, mis meil on võimalik kodus koos veeta, tulebki sõna otseses mõttes vaimselt ja füüsiliselt intensiivselt koos veeta. Kui meil on üle nelja nädala võimalik kolm päeva teineteise seltsis viibida, tuleb selleks ajaks kogu ümbritsev unustada ja teineteisele pühenduda — sel juhul tunneme lõpuks mõlemad, et need kolm päeva olid väärt rohkem kui kuu aja jooksul peetud igaõhtused kohustuslikud telefonikõned või kolm kuud igapäevast teineteise kõrval toimetamist, mil me tegelikult ei olnud kordagi tõeliselt koos. Ma usun ja loodan, et ka kõhus kasvaval beebil on enam kasu ema rahulolutundest kui püsivast melanhoolsest seisundist.