Miks keegi sellest enne sünnitust ei rääkinud?
Sünnitama minnes arvasin, et mul on mingi kõhuhäda kallale tulnud. See on tegelikult kummaline, kuna võin närida jalapeñosid, ahmida jäätist ja kallata peale limonaadi ühe korraga ilma, et kõht häältki teeks. Sel õhtul aga käisin vetsus vist 15 korda enne, kui lõpuks aru sain, et mu beebi soovib vist lõpuks maailma kaema tulla. Niipea kui ta alustas oma otsinguid väljapääsu leidmiseks, surus ta raskelt kogu mu sisikonnale. Paljude sünnitanud naiste kogemustele tuginedes olin üpris rahul, arvates, et kui ükskord sünnituslauale jõuan, olen ennast juba täiesti tühjaks pigistanud.
Haiglas tundsin kõhus juba meeletuid valusööste. Pärast epiduraali saabus vaikus — ei mingit valu. Tundsin kergendust, et mu tualetikülastustesse tekkis paus, puhkasin ning ootasin veel paar tundi, kuni olin valmis pressima.
Peaaegu seitse tundi pärast esimesi sünnitusvalusid, lamasin haiglavoodis, valmis kohtuma oma lapsega. Alustasin pressimist, mida võiks võrrelda „hea treeninguga“. Viimaste pingutusteni jõudes tundsin, et lõpp on kohe-kohe käes. Siis vaatasin aga ruumis olevatele õdedele otsa ja ütlesin: „Toon kohe ühe suure elevandi siia tuppa. Ma ei taha laua peale hunnikut teha.“ Nad kõik naersid ja ütlesid, et see ei ole just kuigi suur asi ja peaaegu kõik teevad nii. Vingudes kostsin siiski, et ma TÕEPOOLEST ei taha seda. Ja just siis ma pressisin. Laps ei tulnud veel välja, kuid midagi muud tuli küll. Sealsamas aga tuli aga õde naeratuse ja salvrätikuga ning kõik oli jälle korras.
Küsisin hiljem arstilt, kui paljud patsiendid peale lapse veel üht-teist sünnituslauale pressivad ning tema sõnul on see koguni 75 protsenti! Kas teie teadsite sellist asja enne oma esimest last?
Allikas: lilsugar.com
