Miks ma peaksin mehe sünnitusele kaasa võtma?
Ma nimetaksin seda pigem üheks kuradima ebameeldivaks kogemuseks, kuhu meest kõrvale passima pole kindlasti vaja.
Ma arvan, et pooled, kui mitte enamik neist meestest, kes sünnitusele kaasa lähevad, teevad seda naise survel, kes loodab teisest poolest mingit tuge leida. Hea küll, alguses on tõesti hea, kui su kõrval on keegi, kes rahustab, ütleb, et ma saan sellega hakkama ning kindlakäeliselt haiglasse sõidutab. Kui aga asi peale hakkab, siis olgu sealt parem kõik kadunud. Üks asi on see, et ma põhimõtteliselt ei taha mingeid töllerdavaid nägusid näha samal ajal, kui ise elu eest püüan endaga toime tulla, teine asi on see, et mees ei saa mind sel hetkel ka mitte kuidagi aidata. Mind ei huvita miski peale selle, et laps võimalikult kiiresti välja tuleks ning tema peab lihtsalt abitult pealt vaatama.
Kõik need jutud isa ja lapse esimesest silmavaatest jms võite küll endale hoida, kas see silmavaade muutub oluliselt poole tunni möödudes, kui kõik on läbi ja laps rahulikult minu rinna peal? Teine asi on see, et mulle meeldib väga mõelda endast kui seksapiilsest naisest, kes oma mehes ka pärast kahte last huvi äratab. Ma ei usu, et vaatepilt minust sünnituslaual võiks kuidagi mehe peas mingeid seksikaid mälestusi või emotsioone tekitada. On asju, mida mees ei pea nägema ja nii on see ju alati olnud. See, et viimase paari aastakümne jooksul on moevoolud kahtlases suunas liikunud, ei ole minu asi ning kui on paare, kes sellist asja naudivad, siis lasku aga käia.
Mina ootan, et minu mees oleks mulle toeks nii enne kui ka pärast sünnitust ning siiani on see väga edukalt toiminud. Tänapäeval on võimalik koos kaasaga perepalatis rahulikult koos olla ning see on täiesti piisav läheduse hoidmiseks, ilma et mees ägavat ja karjuvat naist oma meeltes peaks hoidma. Pealegi, olgem ausad, mina ei oleks iial nõus midagi sellist vabatahtlikult pealt vaatama, miks peaksin ma seda oma mehelt nõudma?
