Miks ma pean toitma ja valvama oma lapse sõpru?

 (38)
Miks ma pean toitma ja valvama oma lapse sõpru?
Scanpix

Mu poeg käib 1. klassis ning tal on üpris palju sõpru, kes ka pärast kooli meie juures mängimas käivad. Suurem osa klassivendi elab kortermajades ja loomulikult eelistatakse alati meile tulla — suur maja ja aed on lastele tõeline mängumaa. Loomulikult ei seganud see mind alguses, peaasi, et lapsel tore on ja seltskond tuleb kasvavale inimesele ju ainult kasuks — õpib suhtlema, jagama ja teiste soovidega arvestama.

Kui poisid meil mängivad, siis pakun neile ikka mahla ning kui viineripirukad ahjust välja võtan, pistan kõigile ühe pihku. Enamasti jäävad poisid pärast kooli 2-3 tunniks ja asuvad siis koduteele. Kõik elavad meie naabruskonnas ja jõuavad alati ise koju. Nad on eelnevalt ka oma emadele-isadele helistanud, et need teaksid, kus lapsed parasjagu on. On ka ette tulnud, et mõni laps on võtmed koju unustanud ega saa enne kella viit, kui vanemad töölt tulevad, koju minna. See on ju andestatav — ikka juhtub.

“Mis täna toiduks on?”

Ühtekokku on meil külas käivaid poisse kolm. Kaks neist vastavad eelnevale kirjeldusele hoolikatest lastest, kes on viisakad ega jää kunagi liiga kauaks. Kolmandaga on aga juba pisut teised lood… Paneme talle nimeks Martin. Martin armastab meile tulla, millal ise soovib. Tihti ei küsi ta isegi eelnevalt, kas mu poeg ikka tahab teda külla, vaid ilmub meie ukse taha. Ei hakka ju last minema ka peletama ja eks pojal on ka hea meel, kui mängukaaslane tuleb. Minu jaoks on see “mängukaaslane” aga pisut tüütu. Ta tuleb tunnike pärast kooli ja jääb vähemalt kella viie-kuueni. Minu rohkete viidete peale, et kas ta ema ei muretse, kus ta on, ütleb poiss, et ema teab küll, et ta tuli sõbrale külla. No selge, aga kella ühest viieni on tervelt neli tundi ja mina pakun oma lastele selles ajavahemikus lõunat. Külalist ei saa ju siis toitmata jätta ja söödame temalgi kõhu täis. Oi, see laps on hea isuga ka veel ning tihti ainus, kes veel juurde küsib. On ka ette tulnud, et ta tuleb kööki nuuskima või luba küsimata laualt küpsist pätsama.

“Oi, mu pojale nii meeldib teie juures!”

Ma polnud Martini emaga ka otseselt kohtunud, ausalt öeldes vaid aimasin lapsele kooli järele minnes, milline ta ema olla võiks. Nii möödus kolm nädalat — Martin käis nädalas paar-kolm korda meie juures, sõi, mängis, istus arvutis ja läks siis koju, kui ise tahtis või kui mu vihjed juba valjuks muutuma hakkasid. Ühel õhtul, kui Martin oli koju läinud, otsisin lastevanemate kontaktidest Martini ema numbri üles ja helistasin naisele. Ema oli väga sõbralik ja energiline ning enne kui arugi sain, jäime pooleks tunniks lobisema. Mainisin ka, et tema laps käib pidevalt meil külas, mille peale kostis: “Oh, jaa, ma tean! Talle nii meeldib seal. Nii tore, et tal on keegi, kellega mängida!” Ei mingit küsimust, kas see ikka sobib meile. Mitte ühtegi viidet, et vahel võiks meie poeg hoopis neile külla minna.

Laps nagu kuninga kass

Eelmisel nädalal tuli Martin meile esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja reedel. Mu pojal on aga neljapäeviti kunstiring. Kui ütlesin Martinile, et peame nüüd pojaga ära minema, kostis ta, et ootab meid siis seni kodus ja vaatab televiisorit. Tule taevas appi!? Esimese klassi poiss läheb võõrasse koju kuningat mängima — kus on kasvatus? Kus on ema silmad? Saatsin lapse koju ja helistasin õhtul uuesti Martini emale. Ütlesin, et mu pojale väga meeldib Martiniga mängida, kuid oleks kena, kui poiss nii tihti meil ei käiks. Vastu sain solvunud turtsatuse, et miks ma tahan laste sõprusele kätt ette panna. Siis valasin endast kõik välja. Ütlesin otse, et ta poeg sööb nagu hobune, istub arvutis ja kipub mu poega tema enda kodus kamandama. Lisaks sellele, kuna minu laps õpib mõni tund pärast kooli, siis pean ma õpetama ja juhendama ka võõrast last, selle asemel, et vaid enda pojale keskenduda. Toru visati hargile ja sel nädalal pole Martin meile tulnud. Poeg on murelikult küsinud, miks Martin enam siin ei käi, kuid ma ei oska talle kuidagi vastata…

Mida teie teeksite?

Mida ma oleksin pidanud tegema? Ma püüdsin ääri-veeri emale ennegi viidata, et näe, poiss oli jälle meil terve päeva… Vahepeal muretsesin, et äkki on lapsel kodus olukord halb ja ta ei saa seal kõhtu täis. Selles ma siiski eksisin, sest tegu on vägagi edukate vanematega. Kusjuures, ema on väiksema lapsega kodune, mis tähendab, et tal on aega küll ning ma olen 2-3 korda nädalas olnud lihtsalt tasuta söötja ja lapsehoidja.

Emad, kas teil on midagi sellist ette tulnud? Kas te olete ootamatult endale ühe lapse juurde saanud? Kuidas viisakalt lapse sõbra emale mõista anda, et sa ei jõua pidevalt ka tema last ülal pidada?