Briti teadlased otsustasid uurida väikelaste emotsionaalset seisundit jalutuskäikude ajal. Ühed lapsed pandi kärusse näoga vanemate poole, teised — näoga „maailma“ poole. Selgus, et teisel juhul tundsid põnnid end halvasti: püüdsid end keerata vanemate poole, nutsid ja keeldusid mänguasjadest, samal ajal, kui lapsed, kes nägid oma vanemaid, naeratasid, mängisid, olid rahulolevad või uinusid. Sellest tegid psühholoogid järelduse: kui laps ei suhtle piisavalt oma vanematega, siis ei tunne ta end ohutuna, ta nutab, hüsteeritseb, loobib mänguasju jne. Tema sellise käitumise eesmärk on ema ja isa tähelepanu endale tõmmata. Ka vanemad lapsed püüavad sarnases situatsioonis endast märku anda. Kuid nende hädasignaalid on juba tunduvalt tõsisemad.
Hirm
Üldiselt on hirmutunne normaalne ja isegi kasulik — see on enesesäilitamise instinkti väljendus. Ometi on üks asi, kui foobiad külastavad last aeg-ajalt — näiteks pärast hirmutava muinasjutu lugemist — ning hoopis teine asi on, kui hirm tuleb otsekui eikusagilt, muutes lapse lausa neurootikuks.
Põhjused. Tegelikult ei tule hirmud ikkagi eikusagilt. Alati on olemas põhjused. Ja nendeks pole mitte ainult õudusfilmid ja hirmutavad raamatud, vaid ka vale kasvatus. Lapsi paneb hirmu tundma vanemate ükskõiksus ja armastuse puudus. Psühholoogid on kindlaks teinud, et lapsed, kes on pärit poolikutest peredest, on palju kartlikumad ja närvilisemad kui nende eakaaslased, kes elavad koos oma mõlema vanemaga.
Nõuanne. Palu, et su väike laps joonistaks oma hirmu. Seejärel las ta tõmbab paberi väikesteks tükkideks või joonistab juurde midagi naljakat. Vanema lapsega tuleb aga tema hirmud läbi arutada ning seejuures ei tohi teda mitte mingil tingimusel välja naerda.
Agressiivsus
See võib väljenduda mitmeti — inetuste ütlemisena, ärritatud olekuna, hüsteerikana, riiakusena, õelusena eakaaslaste suhtes.
Põhjused. Rõhuv enamus lapse agressiivsuse põhjustest pole mitte geenid, vaid vanemate vale kasvatus: ükskõiksus, vanemlik egoism, liigne karmus, sõnalised ja füüsilised alandamised. Kõik see traumeerib lapse psüühikat ning ta hakkab oma õelust teiste peale maandama.
Nõuanne. Kui agressiivsus ilmutab end harva, ei tasu paanikasse sattuda. Kui aga laps üritab igat vaidlust lahendada rusikatega, siis saadab ta sellesamaga välja SOS signaali. Sellistel juhtudel ei ole vaja haarata rihma järele, vaid lapsele tuleks jagada rohkem hellust ja hoolitsust. Kui ta tunneb, et teda armastatakse ja teda vajatakse, kaob tal tasapisi vajadus olla agressiivne.
Valetamine
Kõik lapsed luiskavad vahetevahel. Muret tundma tasub hakata vaid juhul, kui laps jääbki kinni oma fantaasiatesse või üritab teadlikult täiskasvanuid eksitada.
Põhjused. Lapsest saab valetaja, kui ta kardab karistamist. Tavaliselt toimub see autoritaarsetes perekondades.
Nõuanne. Lõpeta oma järglasele liiga kõrgete nõudmiste esitamine. Armasta teda sellisena, nagu ta on. Ta ei suuda ju alati ja igal pool esimene olla — õppida viitele, käia muusikakoolis ning seejuures käia veel viis korda nädalas tennise trennis.
Meelitamine, pugemine
Kui laps kukub komplimente jagama või püüab igati meelepärane olla, rahunevad paljud meist — vaat millise lapse oleme üles kasvatanud! Lahke, vastutuleliku, viisaka… Ometi ei tasuks end lõdvaks lasta.
Põhjused. Välise viisakuse taga on sageli peidus kas ikka seesama hirm või püüd saada oma tahtmist. Paraku ei vaevu paljud täiskasvanud tõde välja selgitama — me oleme lihtsalt meelitatud sellisest käitumisest.
Nõuanne. Nähes lapse taolist käitumist, küsi tema käest otse: „Mis sul juhtus?“ Püüa rääkida lahkelt ja rahulikult, siis laps usaldab oma mure sulle.
Solvumine
Väikelastel võib solvumise põhjuseks olla ükskõik mis — ei lubatud šokolaadi süüa, keelati multika vaatamine ära, ei ostetud mänguasja… Nad arvavad, et maailm keerleb ümber nende. Suuremaks sirgudes saab laps juba aru, et peale tema on olemas ka teised inimesed oma soovidega. Ning ta püüab end nende järgi seada. Ja see tuleb tal hästi välja.
Põhjused. Kui laps heidab vanematele ette, et nood mängivad temaga harva, siis ei saa seda küll hinnata kui pirtsakust — ta tõesti vajab rohkem suhtlemist. Solvumine õdede-vendade peale on sageli seotud armukadedusega — vanematele lastele näib, et neid armastatakse vähem kui nooremaid või vastupidi. Lühidalt: enamasti on solvumise peamine põhjus armastuse defitsiit, see aga on juba murettekitav signaal.
Nõuanne. Aita lapsel solvumistest üle saada. Arutage koos läbi teda traumeerivad olukorrad. Võitle ohvrikompleksiga — solvunud inimesed ei väsi kordamast, et nad on kõige õnnetumad olevused terves maailmas.
Allikas: Dobrõje Sovetõ, juuli, 2012
