Minu laps ei ole kooliküps!
Lapse kooliminek oli meil peres suur hirmuallikas. Mehega vaidlesime terve üle-eelmise kevade ja suve, kas poiss üldse panna kooli või mitte. On ta ju sündinud varasügisel, mis tähendab, et ta alustab kooliteed ligi aasta vanemate lastega. Aga seda, kui palju loeb üks aastake sellises vanuses, seda nägi tema lasteaiakaaslaste peal. Mitte ainult kasvus polnud vahe, vaid ka väljendusoskuses ja osavuses.
Kaalusin koolipikenduse taotlemist ning rääkisin sellest ka kasvatajaga. Aga kui kuulsin, kui raske on koolipikenduse saamine (laps peab ikka väga arengust maha jäänud olema!), lõime käega ja panime ta eelkooli kirja. Ju siis seadus ikka natuke teab ka, keda ta kooli lükkab.
Tõsi, tarkuseihalusega meil kodus muret pole. Poiss luges juba viieselt, arvutas kõvasti, isegi saja piires. Ostsime põnevaid raamatuid, reisisime ohtralt ning kolasime mööda muuseume. Kõik ikka seepärast, et lapsel silmaring suurem oleks ning teadmisi igaks elujuhtumiks. Poiss tegigi edukalt katsed ning sai heasse kooli sisse. Vähemalt esimene samm hää hariduse poole!
Nüüd on laps koolis käinud nädala ning juba on päevikus kaks märkust. Kord ei saa me aru, mida õpetaja tahab, siis ei saa ta ise kõigest päris täpselt aru. Õnneks tunnen mõnda lapsevanemat, saame üle küsida, kuid sealtki tuleb tihtipeale nördinud urinat — ka nende poisid ei saa päris kõigest lõpuni aru. Käin iga päev lapsel koolis vastas, piinan klassijuhatajat oma vastust vajavate küsimustega, kuid endalgi on piinlik. Olen ma lihtsalt ülipüüdlik või lihtsalt ebaküpse koolilapse ema?
Jah, olen tõepoolest veendunud, et minu kohe seitsmeseks saav poiss pole veel kooliküps. Ta on küll kõigiti normaalne laps, kuid kooliga oleks võinud täiesti vabalt aastakese oodata. Ma ei taha kuulata jutte Hollandist, kus põnnid pannakse kooli neljaselt. Jah, aga sealne infrastruktuur on samuti pisut teine.
Näidake mulle lapsevanemat, kes laseb oma esimesse klassi tibu üksinda liiklusesse? Kas see poleks juba kooliea edasilükkamisele oluline argument? Kaheksane laps on juba kasvult suurem, rääkimata suuremast ohumeelest. Linnalaps ja maalaps on siin täpselt ühesugused — ühtemoodi ohtlikud on nii valgusfooriga tänavad kui ka maanteed.
Kõige enam muserdab mind aga siiski argipäev. Mina näen, mis kodus iga päev toimub.
Hommikuti ei taha ta kell 7.15 hommikusööki nähagi. Uneleb kraanikausi kohal hambaharjaga ning pissihäda tuleb meelde siis, kui kingad jalas ja püksirihm kinni. Koolikampsun torgib, sellega kakleme, ning juukseid kammida ei lase.
Kui koolist koju jõuame, ei vaata ta õpikute poolegi. Pärast kooli ei olegi soovitav kohe õppida, kuid rääkida koolist võiks ju ikka. Kui küsin, kuidas läks, mis koolis tegite, tuleb sealt vaid ükskõikset mõminat. Küsimuse peale, kas sul sõpru ka juba koolis on, urahtab ta vastuseks, et talle ei meeldi sõbrad…Usun, ta ei tea sõpruse tähendustki. Räägib oma lasteaiakaaslastest ja igatseb neid.
Juba tunnen hirmu, mis saab siis, kui mu 10päevane puhkus läbi saab? Tõsi, mehega kordamööda saame ta koju viia, kuid mis ta seal kodus üksi teeb? Vaatab dvd-lt multikaid? Tõenäoliselt küll. Küsimus on see, et kas oleks pidanud lapsele lapsehoidja võtma? Olen kindel, et ta saab kodus hakkama, kuid süda ju valutab — mis ta seal üksi ikkagi teeb ja kas kõik on korras. Esialgu pole me talle mobiiltelefoni ostnud, kuid tundub, et see on vajalik.
Õhtud on meil seni samuti seinast seina olnud. Kooliasjad panen kokku mina, sest tal endal huvi täiesti puudub. Vaatab Välba ja Reikopi Ringvaadet või mängib majalastega õues. Miks sellist last kooliga piinata? Ise läksin samuti kuueselt kooli ja tean, kui raske oli elukutset valida. Olin valikute tegemiseks lihtsalt liiga laps veel. Mees läks aga aasta hiljem ja peab seda kodus istutud aastat jälle ajaraiskamiseks. Mine võta nüüd kinni, mis on õige, mis mitte.
Olen veendunud, et koolitoores laps teeb vanemate elu põrguks. Proovile pannakse mitte ema-isa-lapse suhted, vaid ka ema-isa suhted. Tülitseme mehega igal õhtul, sest mina olen pettunud ning kahetsen, et ei teinud midagi koolipikenduse saamiseks. Mees on terved päevad tööl, tema ei teagi, millist tramburaid ma poisiga näen. Võib-olla olen ise halb ema, loodan liiga palju, kuid ühte ma juba tean — kõiki lapsi ei saa võtta ühtemoodi. Mõni küpseb kiiremini, mõni aeglasemalt. Ta ei pruugi rumal laps olla, kuid ta pole lihtsalt kooliks valmis. Olen veendunud, et üks selline eksemplar mul just kodus kasvabki.
