Mis mõttes summer ei ole laste koht!?

Oi ma vihastasin, kui üks purjus vanamees mulle ja mu lapsele summeriväravas midagi taolist kobises. Mida paganat! Esiteks pole see üldse tema asi ja teiseks joogu vähem. Üldse ajab selline (vanurite?) suhtumine jubedalt närvi — mis siis, et teie nooruses nii ei tehtud ja lapsed hoiti kodus. Nüüd ongi ju teised ajad!

Jajah, tean, mul vanemad ka seletasid, et ei ole ikka mõistlik ja kuidas ma oma lapsukesega (3,5) sinna lähen. Et kõrvakuulmine ja psüühika saavad rikutud ja mida kõike veel... Aga mis siis kui see lapsuke on hull HIMi või Padari ja Termika fänn? Mis siis kui talle meeldib lauluväljaku mäest üles-alla joosta?

Ja miks ma ei võiks sellist hulka kontserte oma lapsega jagada? Ta ju elab selle muusika sees kodus nagunii. Miks peaksin ta koju jätma, kui me suurema seltskonnaga välja läheme. Meil mitmel on samas vanuses tited kaasas, neilgi lahedam koos.

Millest üldse algas see meeletu oigamine teemal ei-tohi-sinna-minna ja millised-vanemad-need-küll-on?

Meie laps on vist kogu elu summeril käinud, sest ikka on midagi vaadata. Isegi mõned festivalid on koos läbi sõidetud. See, et mõni ainult joodikuid näeb, on sügavalt isiklik probleem. Alkohol ei ole ju sugugi kogu üritus ja mõte ning kujutage ette — mõned saavad täiesti joomata ka elada. Lihtsalt pole isu. Aga muusika, mida pakutakse, meeldib mulle! Mis siis teha? Jätate kontserdile minemata või?