Mis mu lapsel viga on, et ta kõik kokku mäkerdab
„Ta on nii kohmakas!“ Nii kinnitad endale väsinult, vaadates, kuidas pesamuna lükkab juba mitmendat korda ümber oma tooli, kuidas pudenevad ta käest pliiatsid, kuidas voolab mööda põrandat keefirioja. Hakkad kahtlema tema osavuses. Äkki on tal mingi arengupeetus? Võib-olla ei arene ta üldse, vaid toimub lausa taandareng?
Tegelikult on kõik vastupidi. Ta pole enam see pisike, keda toideti väikese lusikaga. Ta tahab omandada isiklikku elukogemust – ise süüa ning seejuures pühkida käed pükstesse, ta tahab varrukaga katki litsuda banaani ja seda mitte pahatahtlikult, vaid lihtsalt selleks, et näha, mis saab. Ära närveeri! See on lihtsalt ümbruse tundmaõppimise loomulik protsess.
Tuleb küll nõustuda sellega, et ostes iminapaga taldrikud ja tassid, mis ümber ei lähe, jääb tükike maailma teie köögi piires kahtlemata puhtamaks. Kuidas aga laps teada saab, et supp on vedel ja seda on kerge ümber ajada, et kätega vehkimine lõpeb toidu põrandale kukkumisega ning et kahvel torkab?
Sadu kordi korratud selgitus ei kannata mingit võrdlust võimalusega katsuda, proovida ja teha ise.
Selles eas lastel on intellekti organiks käsi. Just käe abil toimub esemete ja nende omaduste tajumine ning just käsi õpetab silma ja aju.
Ära kiirusta last tagant. Mitte mingil juhul ei tohi teda ka alandada: „Jälle ajasid tee maha! Kobakäpp!“, „Sulle ei saa kunagi puhtaid riideid selga panna, oled must kui põrsas!“ Lastele on kerge kõike sisendada. Nad püüavad olla just sellised, millistena täiskasvanud neid kirjeldavad.
Oodates, millal laps kasvab, aita tal arendada osavust. Mängige sõrmemänge, võtke appi legod või sõltuvalt east joonistage, voolige, püüdke aplikatsioone teha.
Peenmotoorika ja näppude osavuse arendamiseks sobib hästi sorteerimine. Topsidesse võib asetada erinevas suuruses pähkleid, kruupe... Vanematel lastel on huvitav vaadata, kuidas tikkudest või arvutuspulkadest saab teha mitmesuguseid figuure – maju, puid, päikest.
Anna lapsele määrimiseks ruumi. Laota köögi põrandale laiali vanad tapeedipaanid, kunstnik riietage rõivastesse, mis määrdumist ei karda, ning andke talle kätte värvid.
Kui aga lisaks suurele „määrimisruumile“ osutusid värvituks veel ka köögi laud ja seinad, tuleb värvid maha pesta lapsega üheskoos. Seejuures ei tohi seda tegevust muuta karistuseks määritud asjade pärast, vaid vastupidi, seda tuleb teha sama rõõmsas meeleolus. Enamik lastele mõeldud värve tuleb pestes kergesti maha. Jagage neid hetki lapsega ning õpetamine kulgeb hulga tõhusamalt.
„Ta provotseerib mind ilmselgelt!“ Sulle otse silma vaadates pistab ta naeratades käed köögiviljapüreesse. Ja seda just pärast vannist tulekut!
Tegelikult pole tegu sihikindla häbematusega. Pigem püüab su lapsuke lubatu piire kombata.
1-3-aastased lapsed läbivad kaks kriisi. Nendeks on üheaastaste kriis ning kuulus kolmeaastaste kriis „Mina ise!“. Paljudel lastel muutub peaaegu terve kõnealune periood sõnakuulmatuse etapiks: laps oleks otsekui sihiks seadnud teha eranditult seda, mis on keelatud. Emale on selline olukord vastupidavuse ja kannatlikkuse eksam.
Kui aga lapsel ongi õnnestunud sind endast välja viia ning oled üksainus närvipundar, ära süüdista ennast – ideaalseid vanemaid, nagu ka ideaalseid lapsi, pole olemas.
Ära kiirusta. Seleta lapsele kannatlikult ikka uuesti ja uuesti oma nõudmiste mõtet. Ning kui jõnglase nägu on pärast hommikusööki kohupiimane, ei tasu karjuda. Anna talle parem peegel kätte ning las ta ise arvab, mida tegema peab.
Muide, puhtuse ja korra õpetamise käigus ära unusta jälgimast ka iseenda väljanägemist.
„Ta käitub laua taga nagu ehtne põrsas. Ma ei saa iialgi koos temaga teiste hulka minna.“ Üksteise järel või kõik koos rändavad põrandale leib, salvrätt ja lusikas. Minuti pärast suundub sinna ka õun ning kõik, milleni lapse käed ulatuvad.
Tegelikult tekivad väikelapseeas esimesed, alguses väga lihtsad manipuleerimised esemetega. Tasapisi hakkab laps märkama, et asjadega tegutsemine toob endaga kaasa tulemuse. Kui näiteks kõristiga vastu lauda lüüa, tekib heli. Kui visata midagi, siis see kukub. Lapsed kordavad rõõmuga ikka ja jälle neid tegevusi, jälgides samal ajal tulemust.
Vaatamata tegutsemise kasulikkusele, tuleb otsekohe peatada lapse tegevus, kui ta loobib toitu põrandale, ning lülitada ta tähelepanu mängu vastuvõetavamatele variantidele. Näiteks annad ta kätte kaanega karbi või mitu väikest eset.
Pealegi on võimalik, et laps lihtsalt ei tahagi süüa. Siis on parem ta järgmise söögikorrani laua tagant minema saata. Võid kindel olla, et kui lapsel on tõepoolest nälg, siis ta ka hakkab sööma ega määri toitu mööda lauda laiali.
„See, et ta on nii räpane, on minu vale kasvatuse tagajärg.“ Varem kujutasid endale ette, milline tasakaalukas ja rahulik ema sinust saab. Nüüd aga satud iga kord raevu, kui näed tema pehmelt öeldes mitte just parimat välimust. Lapse käitumine paneb sind arvama, et oled halb ema.
Tegelikult ei tasu ennast süüdistada sellepärast, et põngerjal on määrdunud püksid või ta on üleni pudrune. Äkki on põhjus selles, et sa nõuad temalt liiga palju? Segades last õppimast ja katsetamast (mis, muide, pole üldse võimalik ilma väikeste ebameeldivusteta), hoiame teda sõltuvuses iseendast.
Püüa mõnda aega elada sellise põhimõtte järgi „Tühiasi! Las toimetab.“ Sest kummalisel kombel ei pea mitte ainult lapsed, vaid ka enamik täiskasvanutest Karlssonit ja Väikevenda, vaatamata nende väikestele huligaansustele, positiivseteks persoonideks. Väikevenna vanematesse aga suhtutakse kui „õigetesse“, ometi igavatesse ja tüütutesse inimestesse.
Pane lapsele selga vana kombinesoon, kui kavatsete parki minna ning sa tead kindlalt, et laps tormab otsekohe liivakasti. Seda seni, kuni ta on kasvanud piisavalt suureks, et deklareerida: „Seda ei pane ma mingi hinna eest selga.“ Seni aga vii ta välja lihtsamates riietes. Kindlasti võta kaasa vahetuskindad.
Kui jõmpsikas on väga märjaks saanud, siis tuleb talle põhjendatult ja kindlalt seletada, miks tuleb koju tagasi minna. Nii võib haigeks jääda, pealegi ei näe ta kuigi kena välja. Tuleb kulutada jalutuskäiguks ette nähtud aeg koju minekuks ning ümberriietumiseks.
Kui aga lapsuke on alles hakanud käima ning kukub jalutades või heidab pikali maha, siis on võimalik, et ta on lihtsalt väsinud. Kiikuge kiigel või sõiduta teda kärus.
Ning lõpuks tuleta endale vahetevahel meelde, et psühholoogide arvates võib hirm määrimise ees ja vastikus igasuguse mustuse vastu olla lapse psühholoogiliste probleemide näitajaks – ta võib tunda sisemise vabaduse puudumist ning vaimset surutist. Tunne siis rõõmu, et see mure sinu lapsukest küll ei ähvarda.
Allikas: Tšastlivõje Roditeli
