Mõista oma last

 (1)
Foto: MorgueFile, laps mängib

Sina ja sinu mudilane olete kahe erineva planeedi elanikud ning õige sageli tunned sa vajadust sõnastiku järele, et suuta õigesti tõlkida seda, mida te teineteisele parasjagu ütlete. Püüa mõneks minutiks lapsepõlve tagasi minna ja vaadata maailma lapse silmade läbi.

Meie räägime, nemad ei kuule

Vastastikuse mittemõistmise klassikaliseks näiteks võib olla järgmine olukord: „Korja mänguasjad kiiresti kokku ja magama!“ — „Palun veel üks minut!“ Kuna sul vanemana pole jõudu ega aegagi veenda oma last, tema jaoks võib aga minut kesta ükskõik kui kaua, siis pole üldsegi ime, et kõik lõpeb tüliga.

Kui nüüd hästi hoolega mõelda sellele, mis on tegelikult sinu käskude taga peidus, siis võib-olla mõtled sa ütlusega: „Korja mänguasjad kokku“ hoopis järgmist: „Sa pead õppima distsipliini ja korralikkust“. Selline palve on aga lapse jaoks täiesti mõttetu. Milleks kokku korjata, kui ta nägi nii palju vaeva, et kõik kenasti välja näeks? Kuidas tohib katkestada sellist imetoredat mängu? Pealegi ei hooli väikelaps veel ei korrast ega ka mitte distsipliinist. Kuni 6-aastase lapse aju ja psüühika ei võta vastu võõraid reegleid. Ja üldsegi — elu on tema jaoks nimelt see, mis toimub otse praegu, mängu ajal.

Nõuanne. Lastel kulub info vastu võtmiseks aega 5-7 sekundit. Sel ajal, kui täiskasvanud ootavad momentaalset reageerimist oma palvele, püüab laps alles teadvustada endale antud käsku ega saa aru, miks vanem endast välja läheb. Seetõttu püüa talle võimalikult üksikasjalikult selgitada oma tahtmisi ning venita ajaliselt olukorda, et üleminek ühelt tegevuselt teisele ei oleks järsk, vaid järk-järguline. Närveerida sel ajal, kui laps ei kuula või ei „kuule“ on kasutu.

Nemad räägivad, meie ei kuule

Oletame, et oled millegagi ametis ning püüad keskenduda, laps aga aina vatrab ja vatrab. „Jää veidikeseksi vait!“ hüüad sa. Täiskasvanutele näib, et lapsed lobisevad meelega, sest tahavad segada. Tegelikult toimub teatud eas lapsel keele arengu faas — keel annab tunnistust organismi paljude süsteemide ühtsustumisest. Käskides lapsel vait jääda, anname talle signaali: „Meile pole tähtis, kuidas sa end väljendad“.

Mingil hetkel saab aga lapsest „miksike“. Kui tema vajadust kõike küsida, alla suruda, aeglustub tema areng või siis hakkab ta otsima teisi eneseväljenduse vorme.

Nõuanne. Katkesta oma tegemised, kui laps midagi väga tungivalt küsib. Rääkides temaga, lükka mõneks ajaks kõrvale tõsidus ja karmus ning püüa meelde tuletada ja ära arvata, kuidas tema võiks maailma tunnetada. Igale lapse küsimusele tuleb anda üksikasjalik vastus ning ei tohi häbeneda, kui sa mõnele ei oskagi vastust anda.

Aega on nii palju!

„Tahan praegu!“ — „Ei, vaatad (mängid) lõpuni homme“. Laps kordab palvet, nutab ja ei jäta järele. Lastel on ajaga omad suhted. Neil on alati huvitav, vaatamata sellele, mis ümberringi toimub. Nende jaoks on kõik mäng. Kuna laps ei tee tulevikuplaane, ei teadvusta ta ka, kui palju või vähe tal aega on. Aega on lihtsalt piisavalt, ja kogu aeg on "praegu". Ning „homme“ on lapse jaoks sama hea kui „kahe-kolme aasta pärast“. See on midagi tulevikust, midagi, mida tema maailmapildis ei ole veel olemas.

Nõuanne. Lapse tähelepanu on lihtsam ümber lülitada, kui seletada talle, miks on homme parem mängu lõpetada. Tutvumine tulevikuga peab toimuma tasapisi, et mitte võtta lapselt võimalust tänast nautida. Oodata ja kannatada — see on täiskasvanute pärusmaa. Samas tuleks just meile endile kasuks õppida elama „praegu“.

Väikesed egoistid

Iga laps on veendunud, et kogu maailm on ette nähtud vaid tema jaoks. Ema aga on spetsiaalselt selleks, et tema probleeme lahendada. Et vältida hilisemaid raskusi lapse sulandumisega ühiskonda, peavad vanemad sisendama temasse piiride taju (seda tohib, seda — mitte mingil juhul). Miks siis just taju? Aga sellepärast, et kõikide elujuhtumite jaoks ei ole reegleid lihtsalt olemas. Kasvatatud laps aga mõistab intuitiivselt, mida tohib, mida mitte.

Nõuanne. Kui laps käitub liiga nahaalselt, siis ilmselt pole ta veel tunnetanud, et selles maailmas on kuus miljardit täpselt samasugust VIP-i kui tema ise. Tõmba tema ja teiste inimeste vahele rohkem analooge. Kui ta ei taha temale mitte kuuluvat asja tagasi anda, peida ära tema mängukann ja seleta, et lapsel, kellelt ta asja ära võttis, on sama paha olla kui temal. Palu sagedamini lapselt abi ja täna teda siis selle eest.

Rohkem optimismi

Iga laps peab end ilma igasuguste kahtlusteta heaks. Samas kahtleb enamus täiskasvanuid lapsepõlvest „väljudes“ täiesti siiralt oma headuses. Vanemad ja õpetajad on jõudnud neile sisendada, et nad polegi nii armsad ja head…

See on suurepärane kasvatusmeetod, ometi võtab see lapselt eneseusu ja ka usu sellesse, et teda võidakse lihtsalt niisama armastada, sellisena, nagu ta just parasjagu on. Siit aga tuleb tulevikku kaasa terve hulk komplekse.

Nõuanne. Ära kunagi kahtle oma lapses. Siis suudab ta tulevikus igasuguste probleemidega toime tulla. See ei tähenda sugugi, et pead ta lausa taevani tõstma. Lihtsalt kritiseeri vähem ja õpi teda mõistma. Lapsed armastavad positiivseid hinnanguid, ning nad püüavad neile vastavad olla. Kohtudes pideva negatiivsusega, pettuvad nad eneses ja võivad hakata käituma vägagi kiuslikult.

Allikas: SamaJa