Mõjukate vanemate lapsed võivad olla kõige vastikumad kiusajad

 (77)
löömamees
löömameesFoto: Annika Haas

“Probleem ei ole mitte kiusajas ega kiusatavas, vaid selles, et klass laseb vägivallal juhtuda,” nendib psühholoogia õppejõud Erik Rüütel. “Kui ei oleks aplodeerijaid, noogutajaid, kaasanaerjaid, siis ei oleks ka kiusamist. Klassi suhtumine aga sõltub oluliselt õpetaja hoiakust ja enesekehtestamise oskusest.”

Juhtusin hiljutisel seminaril kuulma ühe koolitöötaja tõdemust, et vahel on mõjukate vanemate lapsed kõige vastikumad kiusajad ning selliseid juhtumeid on koolil peaaegu võimatu lahendada.

“Meie koolis käib laps, kes pahatahtlikult teisi türanniseerib. Praegu on ta neljandas, aga see asi on toimunud juba esimesest klassist peale,” rääkis see koolitöötaja ja lisas, et on kirjeldanud enese silmaga nähtud juhtumeid klassijuhatajale, kuid midagi pole muutunud. “Klassijuhataja ei saa midagi teha, sest mängu tuleb vanema positsioon — selle lapse vanematel on paks rahakott ja võim. Vestlus isaga ei aita, sest ta on lapse käitumise kinni maksnud, laps teab seda ja käitub, kuidas heaks arvab.”

“See on mõtlemisviga, mis on tekkinud jõuetuse tundest varasemates sarnastes olukordades. Koolis maksab õpetaja sõna sama palju kui vallavanemal vallas,” ütles sisekaitseakadeemia justiitskolledži psühholoogialektor Erik Rüütel, kelle sõnul sõltub koolikiusamisega võitlemise tõhusus peaasjalikult õpetajate ja kooli juhtkonna suhtumisest ja oma õiguste ja kohustuste teadvustamisest. “Kui kooli juhtkond mõistab end olevat vastutav, saab iga probleem vajaliku tähelepanu ka siis, kui tegemist on ministri pojaga.”

Seotud lood:

Halli tsooni ei ole

“Kala mädaneb peast, nagu vanasõna teab,” tõdes Kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults. “Kui koolil on lömitav ja lapsevanemate rahakoti konksu otsas siplev juhtkond, siis võib juhtuda, et mõnele lapsele on rohkem lubatud kui teistele. Meie koolis rahaga laiajad teiste üle võimu näidata ei saa.”

Küsimusele, kuidas tema oma koolis kiusamisega võitleb, vastas Sults: “Mina ei võitlegi, ma hävitan ta eos! Igasugune vaimne ja füüsiline ahistamine — mõnitamine-kiusamine — on meie koolis tabu. Halli tsooni ei ole! Koolikiusaja peab koolist lahkuma.”

Rüütel kinnitas, et koolijuht, õpetaja või kes tahes koolitöötaja peab kohe reageerima igale vähegi kiusamise moodi juhtumile. “Koolikiusamist ei saa nipsust lõpetada, aga lõpetamine hakkab sellest, kuidas täiskasvanu vägivallale reageerib, kas ta pigistab silma kinni, kui keegi kedagi nügib või astub vahele,” nentis psühholoog.

Müramisest areneb korralik kähmlus

“Erik Rüütlil on absoluutselt õigus,” leidis Pääsküla gümnaasiumi direktor Leena Arras. “Nii kui kiusamist esineb, tuleb sellesse kohe sekkuda. Meie koolis õnneks info liigub, me ei salga konfliktide olemasolu ja nii kui õpilaste vahel mõni vastuolu tekib, hakkab nendega tegelema kogu kooli personal alates garderoobihoidjast ja valvurist.”

Ka Liivalaia gümnaasiumi direktor Veiko Rohunurm märkis, et nende koolis on võetud suund iga väiksemagi algklassipoiste kähmluse korral vahele astuda. “Kõige tähtsam on võimalikult vara märgata, mitte lasta asjal omasoodu minna,” ütles direktor. “Isegi kui lapsed sõbralikult müravad, tuleb sekkuda, sest tihtilugu kipub süütust müramisest edasi arenema korralik kähmlus. Kui juhtun nägema, et keegi kuskil kedagi klobib, võtan naturaalselt natist kinni ja ütlen, et nii see asi, poisid, ei käi. Minu töö üks prioriteete on see, et meie kool oleks hubane ja turvaline.”

Rüütel rõhutas, et oluline ei ole ainult vägivallale reageerimine, vaid ka viis, kuidas sekkutakse ja olukordi lahendatakse. “Tihtipeale tahavad õpetajad head, aga oskustest jääb vajaka,” tunnistas ta. “Kui üks laps teeb teisele haiget ja õpetaja astub vahele ning ütleb: “Nonii, lahendage see probleem ise, leppige ära!”, siis on ohver pandud sundseisu — ta peab leppima, kui ta seda ei tee, on tema paha. Selline pilt on ebanormaalne. Õpetaja ei saa panna selles olukorrast vastutust lapsele, vastutama peab täiskasvanu.”

Samuti ei ole erilist abi kiusaja noomimisest. “Tahtes kasvatada lapses vastutustundlikkust, on sõnumid, mida õpetajad koolikiusajale otse või kaude jagavad: “Ära tee nii, muidu saad karistada! Sa jätad endast teistele halva mulje!” Samas kiusaja teab, et tegelikult tema teole reeglina tõsiseltvõetavat karistust ei järgne ning tihtilugu on tal ka klassi toetus ja heakskiit, mis on tavaliselt põhjustatud hirmust. Seega sellised sõnumid ei tööta,” selgitas psühholoog. “Probleem ei ole mitte kiusajas ega kiusatavas, vaid selles, et klass laseb vägivallal juhtuda. Kui ei oleks aplodeerijaid, noogutajaid, kaasanaerjaid, siis ei oleks ka sellisel moel kiusamist. Klassi suhtumine aga sõltub oluliselt õpetaja hoiakust.”

Rüütli sõnul peab õpetaja kõigepealt iseennast paika panema: “Õpetaja kasulikem oskus on olla ennast kehtestav — mitte lasta endale pähe istuda, aga samas ka mitte kellelegi liiga teha. Kui õpetajad on oma käitumises korrektsed ja ennastkehtestavad, siis juba see töötab koolikiusamise vastu.” Endakehtestamise oskus on küll õpitav, kuid ülikoolis seda paraku tulevastele õpetajatele ei õpetata.

Eeskuju innustab õpilasi

Rüütel nentis, et laps on oma pere ja ühiskonna peegel ning see, kuidas käituvad vanemad inimesed, kandub üle ka lapse käitumismalli. “Me imestame, kustkohast koolivägivald tuleb — see on selle elu peegeldus, mida me, täiskasvanud, elame. Sellepärast peaks olema meie ühiskondlik vastutus tunda ennast elus hästi. Kui me ennast hästi ei tunne, siis me teeme viga ka noorele inimesele, kes vaatab meile kui eeskujule.”

Rüütli sõnul võiks iga kool püüelda idealistliku eesmärgi — kiusamisvaba kooli — poole, sest kõrgeid eesmärke seades on kõige tõenäolisem heade tulemusteni jõuda.

Direktorid tajuvad kiusamist vähem kui tugipersonal

Justiitsministeeriumi 2010. aastal avaldatud alaealiste vägivallakuritegevuse uuringu andmetel toimub rohkem kui iga kolmas alaealise toime pandud vägivallajuhtum (on registreeritud juhtumitega) koolis või mõnes muus lasteasutuses. Vägivalda koolis on tegelikult palju rohkem, enamus koolikiusamislugudest lahendatakse koolis ning politseiregistrisse need ei jõua.

Uuringu järgi oli küsitletud koolidirektorite seas peaaegu võrdselt neid, kes pidasid vägivalda Eesti koolis suureks või väga suureks probleemiks, ja neid, kes arvasid, et probleem on väike. Samas olid sotsiaalpedagoogide ja psühholoogide hinnangud märksa ühtsemad, valdav enamus neist pidas vägivalda koolis tõsiseks probleemiks.

Kui koolijuhid valdavalt märkisid, et löömist ja kaklemist toimub nende koolis mõnel korral aasta jooksul, siis psühholoogide ja sotsiaalpedagoogide seas oli kõige enam neid, kelle meelest on vägivallajuhtumid koolis iganädalased. Eestis langes 2010. aasta uuringu kohaselt koolikiusamise ohvriks 22% õpilastest.

Allikas: www.pealinn.ee