Kuna tegu on meie esimese lapsega, siis oli kogu beebimaailm minu jaoks sama uus kui tema jaoks. Nii õppisin ma tundma selliseid portaale nagu Perekool ja Buduaari lasteriiete turg jne. Mulle tundus lõputult põnev uurida, mis selle kõhus kasvava lootega mingil päeval täpselt toimub ja kuidas ta areneb. Püüdsin ka mehega uusi detaile ja informatsiooni jagada, kuid ta ei olnud minu üllatuseks just eriti suures vaimustuses ei sellest, mis muutused toimuvad naise kehas, ega ka sellest, kuidas pähklisuurune loode iga päevaga natuke pikemaks kasvab. Ainus vabandus, mida ma kuulsin, oli see, et loode on ju naise kehas ja tema ei suuda seda enesele veel ette kujutada ega tunnetada. Üritasin seda mõista ja püüdsin teda edaspidi kaasata asjadesse, mis olid justkui enam käegakatsutavad. Näiteks lapsevankri valimine.

Mees: lapse sünnini on ju veel nii kaua aega

Kolmandaks raseduskuuks olin läbi viinud suuremahulised ja väga ajakulukad reidid lapsevankreid maale toovates poodides, internetilehekülgedel ja portaalides. Seega olin ma lõpuks täpselt välja valinud vankri, mis on parim just meie ilmastikule, kodulinna maastikule ja, mis kõige olulisem, talvel sündivale beebile. Nii ma siis võtsin mehe ühel heal päeval kaasa ja lohistasin ta poodi, kus just see vanker oma uhkuses ja hiilguses seisis. Nii, nagu see vanker seisis tardunult poe nurgas paigal, seisis selle kõrval ka minu mees, kes pärast vankri hinnasildi piilumist ei olnud huvitatud ei vankri liigutamisest ega ühegi täpsustava küsimuse esitamisest poemüüjale. Lahkusime poest sama targalt nagu sinna mõned hetked varem sisenenud olime. Olin pettunud, vihane ja täiesti nõutu. Ainus, mida ma passiivsuse õigustusena kuulsin, oli, et lapse sünnini on nii kaua aega ja on täiesti mõttetu nii vara mingeid vankreid valida. „Olgu,” mõtlesin ise: „ma annan talle veel aega”.

Perekooli loengutesse ta ei jõudnudki

Heaks mooduseks beebimaailma sisseelamisel on kahtlemata erinevad perekooli loengud. Seda enam, et loenguid pakutakse nii tulevastele emadele kui ka isadele. Viimastele on olemas lausa selline infotund, kuhu naisi kaasa ei võeta, et mehed saaksid küsida just neid huvitavaid küsimusi ja rääkida kõik hingelt spetsialistidele ära. Panin oma mehe rõõmsalt kohe mitmesse loengusse kirja, et ta saaks aimu, mis on tugiisiku roll sünnituse juures ja kuidas täpselt vastsündinuga kodus toimetada. Otse loomulikult oli tal aga taas vabandus varnast võtta, miks ta ei saa nendesse loengutesse minna. Beebi hoolduse üksikasju on ju ometi liiga vara õppida enne lapse sündi ja tugiisikutele jagatavad põhinipid lubas ta ka interneti vahendusel vahetult enne sünnitust selgeks õppida. Täiesti lootusetu oli talle mingisugustki huvi süstida.

Seitsmedal raseduskuul on tema meelest ikka veel vara valmistuda

Nüüd, mil lapseootus on kestnud juba peaaegu seitse kuud, on seis ikka täpselt samasugune. Meil ei ole endiselt olemas ei turvahälli ega lapsevankrit, sest … aega ju ometi on selle kiire asjaga. Samamoodi on minu mehe arvates aega kõigi sipupükste, pudipõllekeste ja muu ostmisega. Tema jaoks ei ole mõeldavgi variant, et lapsuke võiks kogemata enneaegsena sündida ja sellisel juhul peab üks meist – eeldatavasti just tema – tõttama poodi, et beebile midagi selga panna oleks ja teda paljalt sünnitusmajast koju vedama ei peaks. Ja proovigu ta siis vaid minult küsida, mida ja kuidas ja mis mõõdus täpselt ostma peab.

Muredega olen üksi ja lapsega räägin üksi

Mul on kõrini tema huvipuudusest ja suutmatusest mõista, et ükski normaalne naine ei lähe üheksandal raseduskuul pikkadele poodlemistuuridele, et siis kõik asjad ühe päevaga ja korraga kokku kuhjata. Õnneks on vähemalt ühel meist mõistus peas ja olen seetõttu ise usinalt beebile erinevaid asju varunud. Kõik beebiriided, vooditarbed, vannitamisvahendid, medikamendid ja muu vajalik on ostetud seega üksnes ja ainult minu initsiatiivil. Poodides käin ma üksi; riideid lapsele valin üksi; vajalikke raamatuid loen üksi; muredega olen üksi ja lapsega räägin üksi. Miks? Sest minu mehe jaoks on ikka veel liiga vara. Seni, kuni roosat pampu sünnitusmajas tema kätele asetatud ei ole, ei suuda ta aru saada, et me saame ühiselt lapse, kelle kojutoomine oleks hoopis mõnusam ja rahulikum, kui teda ootaksid ees hästi ettevalmistatud kodu, ema ja isa.