Muudame sotsiaalvõrgustikud beebiportaalideks
Eestis ülipopulaarsed Orkut ja Facebook on head vahendid vanade sõprade-tuttavate leidmiseks, kontaktide hoidmiseks ning uutest kolleegidest ja partneritest aimu saamiseks.
Mida peaks aga mulle andma teadmine, kuidas näeb tuttava laps välja oma esimesel 30 päeval, seejärel järgmisel 30 elukuul ning edaspidi igati põhjalik ülevaade veel tema suurepärastest saavutustest joonistamise, enda mäkerdamise, vannis käimise jms põhjal?
Esiteks, kas kõik need emad, kes oma võsukestest sadu ja sadu (!) pilte üles riputavad arvavad tõsimeeli, et keegi neid ka tõepoolest vaatab? Ning teiseks, milline huvi on inimestel oma pereelu nii avalikult elada? See ei tee küll kedagi huvitavamaks, kui ma tean, milline näeb välja nende segamini köök parajasti naljakalt pildile jäänud röökiva lapse taga või elan iga paari päeva tagant kaasa perekonna külaskäigule vanaema, tädide, teiste tittede jne juurde.
Ja olgu veel nende piltidega kuidas on. See ei ole ka päris terve, kui siiani täiesti normaalsed, ilusad naised hakkavad üksteise pilte kommentaarides mingit pudikeelt rääkima. „Oi kui vahva koogikene, paistab nii nämma. Meie tupsununnukene juba ootab, et saaks ka täta juurde. Kas tõesti ise meisterdasid sellise toreda tordikese?“ Ma saan aru, et lastega rääkides sa tõesti ei saa kasutada päris igapäevast suhtlusviisi, kuid mis ajendab sind oma eakaaslastega avalikult internetis niimoodi kirjutama?
Kui kõik need noored emmed ise arvavad, et selline käitumine on täiesti eluterve ja normaalne, siis mõelge ometi oma laste peale, kes ilmselt juba vähemalt kümne aasta pärast samuti internetis sama tegevad on. Kas neil on tore lugeda postitusi oma esimestest potilkäikudest ja vaadata pilte, mis on kõigile aastaid avalikult väljas olnud. Internet on kõikvõimas ja kui te mingil hetkel terve mõistuse tagasi saate, on kogu see info kuskil avarustes veel endiselt kättesaadav.
