Müüdid selgroost: mida tähendab tegelikult lapse kõverselgsus ning kuidas seda ennetada ja ravida?

 (4)
Müüdid selgroost: mida tähendab tegelikult lapse kõverselgsus ning kuidas seda ennetada ja ravida?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Lapsel on üks õlg kõrgemal kui teine. See on skolioos ehk kõverselgsus. Igale koolilapsele peaks selga panema korseti, muidu pole võimalik kõverat selga vältida! Müüte selgroost on liikumas hulgaliselt.

Vale kehahoiakuga puutub kokku iga teine noorema klassi õpilase vanem. Mõni suhtub sellesse kui lihtsalt esteetilisse probleemi, teine aga satub lausa paanikasse. Tõde on nagu tavaliselt ikka keskel. Selle teada saamiseks tuleks tutvuda kõikvõimalike müütidega.

1. müüt: Vale kehahoiak on haigus

Tegelikult: Vale kehahoiak on probleem, ent kindlasti mitte haigus. See defekt võib olla kaasasündinud või siis omandatud. Huvitaval kombel leiavad arstid 90%-l juhtudest omandatud defekti asteenilise konstitutsiooniga lastel. Need on kõhnad, pikad, pikkade käte ja jalgadega ning kitsaste õlgadega lapsed. Just nemad on tundlikumad tegurite suhtes, mis võivad valet kehahoidu tekitada. Süüdi on kas vähene füüsiline aktiivsus, vitamiinipuudus, lapsele mittevastav ebamugav mööbel (voodi, laud, tool) ning ka jalanõud.

2. müüt: Kõik koolilapsed kannatavad skolioosi all

Tegelikult: Valdaval osal lastest diagnoositakse „skolioos“ (see on aga juba haigus) nimelt algklassides. Seetõttu seostavad vanemad seda õppimisega: istub kaua laua taga, selg kühmus. Ja ongi tagajärg käes.

Seotud lood:

Tegelikult on kõik palju keerulisem. Skolioosi peamine põhjus on nõrk sidekude, mis peab toetama lülidevahelisi kettaid. Sageli on see kaasasündinud defekt ning seda täielikult parandada ei ole võimalik. Ent selgroo deformeerumist pidurdada on siiski täiesti võimalik. Selleks on aga vaja uurida juba rinnalast. Niipea kui skolioosihaige laps astub oma esimesi samme (umbes aastaselt), hakkavad tema selgroo lülidevahelised kettad nihkesse minema, deformeerides järk- järgult selgroogu. Tavaliselt aga hakatakse muret tundma alles 6-7aastaste laste pärast, kui selgroo kõverdumine hakkab juba silma paistma.

3. müüt: Tähtis on, et selg oleks alati sirge

Tegelikult: Vanemate nõudmine, olla alati sirge seljaga, ei too mitte alati kasu. See on põhjendatud vaid juhul, kui laps on tõepoolest terve (seda aga saab vaid arst öelda). Kui aga lapse skeletilihaste süsteemis on midagi valesti (seesama skolioos), siis pidevad nõudmised olla sirge seljaga ei ole päris kasulikud. Selgroo lülidevaheliste ketaste nihestumise korral võtab keha instinktiivselt asendi, mis vähendab koormust deformeerunud selgroolülidele. Nõudes lapselt sirget selga, võib saavutada hoopis vastupidise efekti: lihased, mis niigi ei suuda oma funktsioone normaalselt täita, jäävad veelgi suurem koormuse alla. See aga kutsub juba esile hüpertoonuse, mis omakorda põhjustab veelgi suuremat deformatsiooni ning tekitab ägeda valusündroomi.

4. müüt: Võimlemisest sõltub kõik

Tegelikult: Kindlasti on füüsiline aktiivsus parim viis tugevdamaks skeletilihaste süsteemi. Ent skolioosi põdevale lapsele peab harjutused valima spetsialist. Kui keha on asümmeetriline, peavad ka koormused olema asümmeetrilised. Ülejäänud juhtudel on kasulikud spordialad, kus koormus jaotub ühtlaselt kõikidele lihasgruppidele (ujumine, võrkpall, suusatamine). Oluline on üksikasjalikult rääkida ortopeediga vastunäidustustest. Näiteks ei tohi skolioosi diagnoosiga laps tegeleda iluvõimlemise ega ka mitte idamaiste võitluskunstidega.

5. müüt: Vale kehahoiak pole ohtlik

Tegelikult: Meie selgroog pole sirge, tal on olemas füsioloogilised kõverused, mis on vajalikud selleks, et siseorganid saaksid kehas normaalselt paikneda ja funktsioneerida. Vale kehahoiaku puhul tekivad täiendavad kõverused ja kurvid. Selgroolülid suruvad kokku nende lähedal olevad närvid ja veresooned. Hiljem algab siseorganite nihkumine ja suureneb koormus liigestele. Ning just see kogum võib tugevalt hakata mõjutama lapse psüühilist seisundit. Ta erutub kergesti, on tujukas ning isegi agressiivne. Vanemad suhtuvad sellesse kui järjekordsesse ealisse kriisi, samal ajal, kui lapse organism üritab sellisel moel sisemistest häiretest märku anda.

Allikas: Dobrõje Sovetõ, aprill 2017