Naine kaalub kohustusliku lasteaia plusse ja miinuseid: kuna lasteaias mu arengut ei toetatud, ei julgenud ma ka kooliajal oma probleemidega õpetajate poole pöörduda

Täna selgus, et Haridus- ja teadusminister Mailis Reps peab plaani alusharidus lastele kohustuslikuks muuta ja sellele andis omapoolse kommentaari tänaseks juba täiskasvanud naiseks sirgunud Kristi, kes on aastaid ka ise lasteaias töötanud ja kes käis lasteaias n-ö poole kohaga ehk ca 2-3 päeva nädalas ja seda alles 5. eluaastast.

Kristi möönab, et ministri väide, et lapsed, kes lasteaias ei käi, vajavad tulevikus õpiabi, päriselt paika ei pea ja tema näeb, et sai kodus ehk rohkemgi tähelepanu, kui oleks lasteaias teiste laste kõrvalt saanud. “Kuna mu vanaisa ja -ema olid kodused ning mulle ei meeldinud lasteaias magada, aga kodus magama ei pidanud, siis sain koju jääda,” selgitab ta põhjust, miks ta lapsepõlves palju aega kodus veetis. “Õppisin vanaisa abiga nii lugema kui ka kirjutama, mängisime erinevaid mänge ja joonistasime ning arengus ma küll kuidagi maha teistest ei jäänud.”

Sellegipoolest tunnistab naine, et kuna paljud lasteaiakaaslased tulid tema rühma juba sõimerühmast, kus tema ei käinud, siis jäi ta sageli n-ö autsaideriks. “Tundsin end erakuna. Kui ma polnud pikalt lasteaias käinud, oli esimene päev sageli harjumiseks ja alles teisel päeval võeti mind seltskonda,” meenutab ta. “Täiskasvanuna tagasi vaadates on kurb ehk sellepärast, et mul pole lasteaia ajast sõpru. Kodukohast ikka oli, aga kui olid sünnipäevad, siis teistel olid seal ka sõbrad lasteaiast, aga mina neid külla kutsuda ei saanud.”

Ka kasvatajatega oli sageli keerulisem harjuda. “Mäletan, et kui läksin eelkooli, käisin ma veelgi vähem lasteaias ja ühte kasvatajat pelgasin väga, sest ta oli minuga range,” räägib Kristi. “Mul polnud oma kasvatajatega sooje suhteid, sest eks ikka need lapsed, kes käivad rohkem, muutuvad ka kasvatajatele armsamaks.” See mõjutas mingil määral Kristit ka kooliajal. “Kuna lasteaias mu arengut ei toetatud, siis ma ei julgenud ka kooliajal oma probleemidega õpetajate poole pöörduda. Tekkis tunne, et keegi ei taha mind aidata.”

Kristi, kes ka ise aastaid tagasi ühes Harjumaa lasteaias abiõpetajana töötas, tunnistab, et kui laps lasteaias ei käi, võib ka juhtuda, et ta läheb esimesse klassi ega julge teistega suhelda. “Mul oli õnneks kodukohas palju sõpru ja olin väga sotsiaalne laps, aga kui ma oleksingi elanud kesklinnas ja mu ümber oleksid olnud ainult ema, isa ja lapsehoidja, siis on täiesti võimalik, et ma ei julgeks võõrastega suhelda,” väidab ta. “Sel juhul peaksid vanemad oma lapsele võimaldama võimalikult palju sotsiaalsust nii teiste laste, täiskasvanute kui ka loomadega — et ta ei elaks oma kastikeses. Minge kasvõi laupäevasel päeval lapsega parki, kus ta saaks omaealistega mängida.”

Vaatamata sellele, et Kristi ise käis lasteaias keskmisest harvemini, siis ta ise näeb, et lapsed võiksid lasteaias käia. “Mina isiklikult paneksin oma lapsed lasteaeda ja kui esineb probleeme, siis ma kindlasti toetaksin oma last ning kui ta ei taha seal käia, üritaksin aru saada, miks see nii on ja viiksin ta kasvõi pooleks päevakski,” selgitab naine.

Ühe erandina toob Kristi välja puudega lapsed. “Kui lapsel on mingi puue, siis mina seda, et ta sunniviisiliselt peab esmaspäevast reedeni lasteaias käima, ei toeta. Minu kunagises rühmas oli mitu puudega last ning nägin, et neil on ema armastust ja toetust rohkem vaja ning see on nende jaoks liig.”