Puuriv heli läheb kõvemaks ning vähehaaval hakkab mulle koitma, et ma pean otsekohe midagi tegema või kuidagi reageerima. Veel hetke pärast suudan teadvustada selle kohutavalt häiriva lärmi põhjuse — imiku nutt loomulikult. Issand! Kui kaua ta niimoodi karjunud on!? Ja mina magan sealsamas tema voodi ees, jõuab mulle lõpuks kohale. „Tasa, tasa, kallis, emme juba tuleb!“ hõikan, ja koperdan voodi poole. Oi, milline kohutav uni…võib lausa öelda, et mind hoiab püsti ja tegutsemas vaid püha vaim koostöös ebainimliku tahtejõuga, mille olemasolu oli eneselegi suureks üllatuseks. Kuudepikkune magamatus pole ikka naljaasi, aga lapse läbilõikav nutt kaotab igasugusedki enesekesksuse võrsed ning mobiliseerib ka kõige olematumad jõuvarud. Nii et ükskõik, kas nutad, vannud, karjud, palvetad, haletsed ennast, peksad patja — aga lähed ja teed, mis vaja. Emad on ju teadupärast kangelased!

Sellises uduses meeleheites möödus umbes kuus kuud. Ma ei mäleta sellest perioodist praktiliselt mitte mingeid positiivseid emotsioone. Kui just mitte positiivselt naljakaks pidada näiteks niisuguseid väikeseid pisiasju, et ükskord duši alla hambaid pestes ja samal ajal tukkudes olin ilmselt juba mõnda aega usinasti harjanud, kui lõpuks hakkas mu magamatusest hägustunud ajule tunduma, et midagi on valesti… mingi imelik maitse on suus. Lähemal uurimisel selgus, et hambapasta asemel olin harjale määrinud ollust esimesest kättesaadavast tuubist, milleks osutus näomask mudaga. Ei soovita kellelegi! Maitse oli üsna paha. No ja siis veel ka see ebamugavus, et autot polnud võimalik juhtida — esines topeltnägemist ja reaktsioonikiirusega ei saanud ka just hiilata. Igatahes oleksin autoroolis ohtlik olnud ning ma tõesti ei tahtnud kogeda hulluksminemise tunnet, kui ühe käigukangi asemel nägin mina jumala tõsiselt vähemalt kahte.

No ühesõnaga — oli totaalselt hull aeg. Ka mitte ükski arst ei suutnud leida mingit loogilist põhjust, miks laps pidevalt nutab. Magada sain ehk kaks tundi ööpäevas, ja sedagi mitte kunagi järjest. Enamuse päevi suutsin mõelda vaid ühest — miks ma ometi ei võiks ära surra! Jah, ma armastan oma last väga… Aga pean ausalt tunnistama, et minu põhiliseks unistuseks nende kuude jooksul oli võimalus silmad kinni panna ning mitte kunagi enam ärgata…

Asi hakkas paranema täiesti ootamatult pärast seda, kui lõpetasin rinnaga toitmise ja hakkasin lapsele lisatoitu andma. Miks ometi ei võinud ma kuulata oma ema ja ämma, kes juba ammu ütlesid, et laps nutab siis, kui tal on kõht tühi ning käskisid väiksele inimesele lihtsalt korralikult süüa anda. Mina aga olin lugenud läbi kõik tänapäevased targad raamatud, kus öeldi ju selge sõnaga, et rinnaga toitmine on kõige olulisem asi maailmas, lisatoitu ei tohi üldse anda enne neljandat elukuud ja pole ühelgi juhul võimalik, et piima ei jätku või et piim on lahja. Omaenese tarkusest innustununa pidasin vanaemadele pika tiraadi sellest, kuidas nemad on täiesti iganenud arusaamade küüsis ega tea tänapäevastest lapsekasvatamismeetoditest mitte midagi, unustades seejuures täiesti, et mingil müstilisel moel on needsamad vanaemad ju meid endid üsnagi normaalseteks inimesteks kasvatanud. Seejuures ilma igasuguste pampersite, spetsiaalsete toidusegude, pepulappide ja vanemahüvitiseta. Vot sulle siis kangelasemasid!

Igatahes läks aastaid, enne kui ma üldse julgesin hakata järgmise lapse peale mõtlemagi. Ja sellest mõtlemisest läks veel mõni aeg, kuni perre saabus järjekordne väike maailmakodanik. Täiesti teadlikult võtsin vastu otsuse, et nüüd ei hooli ma enam ühestki raamatutarkusest, vaid teen täpselt nii, nagu ise tunnen. Vajadusel proovin erinevaid asju, kuulan kasvõi ämma vanaaegseid soovitusi ning lähtun ainult enda ja lapse mugavusest. Unustan koristamise ja kõik muud tegevused, kui on võimalik lapsega koos päeval tukkuda ning ööseks komandeerin mehe diivanile, võtan beebi kaissu, vajadusel pistan talle rinna suhu ja üleüldse magame nagu kaks karu talveund. Ja nii oligi. Mõnikord küll meenutas kodu väikestviisi prügimäge, nõud hakkasid kraanikausis paljunema ning mees torises, et diivanil jääb selg valusaks, aga ma ei lasknud end sellest vähimalgi määral häirida. Sest vaadake — meil kõigil on mustmiljon kohustust, aga emana on esimene kohustus olla oma lapse jaoks olemas. Laps vajab eelkõige hellust ja turvatunnet, kuid magamatusest zombistunud ebaadekvaatne lapsevanem ei suuda seda ilmaski pakkuda. Nii et mul hakkas pihta täiesti uus ja enesekeskne periood, mis huvitaval kombel avaldas meie igapäevasele pereelule suurepärast mõju: suurem laps oli rõõmus, et emme on kodus ja jõuab temaga tegeleda, mees oma valutava seljaga oli rõõmus, et väiksem laps öösiti ei lõuga, ämm oli rõõmus, et minia on nõus katsetama kõiki tema lapsekasvatamistarkusi ning mina ise olin rõõmus, et küll mul ikka õnnestus kõik toredasti ära korraldada. Üks suur rõõmus perekond! Vaid üsna pisukese nostalgiaga mõtlen, et kas tõesti ongi läbi see beebiaeg, või äkki kunagi julgeks ka kolmanda ette võtta…

Loe ka teiste emade kogemusi ja mälestusi: