Naisteka eksperiment: kui mugav on pealinnas titekäruga liigelda
Meie “katsejänesteks” olid Kerli ja kaheksakuune Marten, kes peaaegu terve tee rahulikult magas ega teinud väljagi trammides valitsevast põrgukuumusest, ebatasastest kõnniteedest ja ohtlikest ning teravatest äärekividest.
Eksperiment nr 1 — kui abivalmid on kaaskodanikud
Alustasime oma väikest jalutuskäiku Narva maanteelt ning otsustasime esmalt proovida, kui lihtne on trammiga punktist A punkti B jõuda.
Jalutasime Hobujaama peatusesse ja jäime trammi ootama. Ühistranspordigraafik on keset tööpäeva üsna hõre ja meil tuli trammi oodata hea tükk aega, nii et kui on aja peale minek, tuleks kindlasti enne internetist sõidugraafikut uurida.
Saabus tavaline, ilma madala keskosata tramm, Kerli suundus tagumise ukse juurde ning ootas kannatlikult, kuni suurem trügimine lõppes ning need, kel istekohtadele pääsemisega kiire oli, esimesena trammiustest sisse said. Seejärel lükkas ta käru trammile lähemale ja sai kohe abipakkumise ühelt vanemalt härrasmehelt.
Kuid tegudeni jõudsid kiiremini hoopis trammi tagaosas lõbutsenud ebakained noormehed, kel oli natuke raske omal jalal püsti püsida ning oma õllepurke kinni hoida. Sellegipoolest tormas üks neist trammtrepist alla, haaras kärust ning ukerdas koos sellega sõidukisse tagasi. Kerli tänas viisakalt, misjärel noormehed lõbusalt uurisid, kui vana on laps, imetlesid tema ümaraid põski ning lubasid, et jätavad kohe joomise maha ja saavad samuti kõik isaks!
Tõsi, kõige selle käigus tilkus natuke õlut ka lapsekärule, kuid noormeeste hea tahe ja abivalmidus väärib tunnustust hoolimata sellest.
Ka trammist väljumisega ei tekkinud probleeme — üks vanem meesterahvas haaras kohe kärust ning aitas Kerlil selle järsust trammitrepist alla tõsta.
Kaaskodanike abivalmidusest üllatununa otsustasime proovida ka järgmise trammiga. Nii head tulemust me ei oodanud, eeldasime allakirjutanu kuus aastat tagasi kogetule tuginedes, et kaassõitjate pilgud pöörduvad aknast välja ning keegi ei tee käruga ema märkamagi.
Järgmine tramm tuli 15 minuti pärast, samuti ilma madala keskmise osata. “Kuidas ma sinna üksinda sisse saaks?” imestab naine. Õnneks ei pea ta selle kallal kauem pead murdma, sest taaskurd ulatab oma abistava käe üks keskealine härra. Ka trammist väljumisega pole muret, aidatakse küll.
Kerli on rõõmus ning tunnistab, et sellist tulemust ta ei oleks oodanud.
Eksperiment 2 — kui lapsesõbralikud on Tallinna kõnniteed
Viru trammipeatuses jäid meile silma väga kõrged äärekivid, millest üle ukerdamine on lapsevankriga emale tõeline piin. Selleks, et trammipeatusest sõiduki peale saada, tuleb koos käruga äärekivist alla ronida (ehk siis käru tõsta). Teine võimalus on kasutada ülekäigurada, mille ees tramm seisma jääb, aga lapsevankrikohad on tavaliselt trammide kõige tagumise ukse juures. Järelikult tuleb siis läbi murda trammile tormavatest inimestest, kellele see ilmselt väga meeltmööda ei oleks. Ka mõne ülekäiguraja juures on äärekivid üsna kõrged.
Mööda Pärnu maanteed edasi jalutades hakkavad silma keset kõnniteed ehitatud vihmaveerennid. Kui mõnel kõnniteel on need sujuvad ja inimsõbralikud, siis Pärnu maantee vihmaveesüvikud olid teravate äärtega ja hästi sügavad — vankri rattad vajusid sinna sisse ning ebamugava loksutamise vältimiseks tuleks emal käru nendest üle tõsta. Arvestades, et renne oli iga paarikümne meetri järel, oleks see emale päris efektiivne jõutrenn.
Üldiselt jäi Kerli kesklinna tänavatega rahule. Suurte ratastega käruga on seal täiesti võimalik liigelda, kuid mõnusalt sujuvat sõitu küll loota ei ole. Üllataval kombel on Tallinnas asjad korraldatud nii, et ühel tänavapoolel on kõnnitee korras või vähemalt käidav, teisel pool aga valitseb täielik kuumaastik. Lapsekäruga siledamat teed otsiv ema peab mõnes kohas liiklusreegleid rikkudes üle tee lippama, et kärus magav laps suure raputamise peale ebatasasel teel üles ei ärkaks.
Eksperiment nr 3 — Laagna tee trepid
Kesklinnas oli lapsevankriga liiklemine täiesti võimalik ning otsustasime ringi vaadata ka keskusest väljas. Suundusime Lasnamäele. Sealsed emad on püstihädas, sest Laagna teel peatuvate bussidega liiklemine on nende jaoks pea võimatu. Käruga ei pääse elurajoonist kuidagi alla kanalisse bussi ootama või hiljem järsust ja pikast trepist üles tagasi koju. Jah, sinna on paigaldatud kaldteed, mida mööda oleks teoreetiliselt võimalik käruga liigelda, aga...
Kui Kerli nägi, milline ülesanne teda ees ootab, teatas ta, et tema sellisesse kohta lapse eluga riskima ei lähe. "Ma ei saa siit ju kuidagi alla! Käru koos lapsega on väga raske, seda on ülimalt keeruline kinni hoida, ka ise tahaks trepikäsipuust kinni võtta, et ise alla ei kukuks." Ei taha mõeldagi, mis juhtuks siis, kui käru kogemata käest lahti libiseks...
Et aimu saada, mida kohalikud emad iga päev üle elama peavad, tõstsime igaks juhuks lapse kärust välja ning saatsime Kerli tühja vankriga põrgutreppi proovima. Üles ja alla õnnestus tal tõepoolest jõuda, kuid rohkem ta seda proovima ei soostunund ning kinnitas veelkord, et lapsega koos poleks ta seda mitte mingil juhul ette võtnud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Tallinnas on võimalik lapsevankriga ringi liikuda ja hea õnne korral aitavad kaaskodanikud käru isegi bussi ja sealt välja tõsta, kuid liigset mugavust, sujuvat sõitu ja meeldivat elamust sellest käigust tõenäoliselt ei saa. Ka Kerli sõidab edaspidi pigem autoga.
Kallis lugeja, kus sina beebikäruga hätta oled jäänud? Millised on need paigad, kus on suisa võimatu käruga liigelda?
