Naisteka lugejad: ära taha üksinda sünnitada!
elementaarne: sünnituse juures viibimine pole mitte mehe õigus, vaid kohustus!!! Meie lapsed sündisid siis, kui veel väga ei räägitud peresünnitusest, 1990ndate alguses, aga kuna see võimalus oli juba olemas, siis me mehega isegi ei arutanud sel teemal, kui aeg kätte jõudis, sõitsime koos sünnitusmajja, pärast saime perepalati ja mees oli kõik ööd meie juures. Me oleme ju ometigi PERE, ja siis tuleb ka vastavalt käituda.
koos mehega sünnitanu: mehe ja naise vahel ei ole sel juhul tõelist usaldust/lähedust, kui naine tunneb, et ei taha, et mees teda sellises olukorras näeks. Tõeline sügav suhe ei tõstata sellist küsimustki. Ja ühine sünnitus lähendab veelgi!
Sass: ma korrigeeriks oluliselt oma suhtumist abikaasasse, kui ta keelaks mul sünnitusele mineku. Õnneks pole nii juhtunud ja need kolm korda, mis ma sünnitamas olen käinud, toimusid iseenesestmõistetavalt. Soovitan igale mehel olla oma lapse sünni juures. Ja mitte passimas vaid olla aktiivselt sünnitamas kaasas. See on oluline samm teel poisikesest meheks.
Mees 33: olen olnud oma mõlema lapse sünni juures ja ei mingeid kõrvalnähtusi. Ei ole seksiisu ära läinud, pole vähem armastama hakanud, vaid pigem on tõepoolest lastega teine olemine. Pigem on mehe juuresolek ja abi see, mis sünnitust leevendab. On keegi kes silitab pead või selga, kes tuletab meelde, et naine hingaks sügavalt ja rahulikult (valudega kipub minema hingeldamiseks, mis omakoda takistab hapnikul lapseni jõudmast). Meie moto naisega on, et kui elame koos, siis saladusi pole, miks peaks siis mees sünnituselt puuduma või tundma ennast tõrjutuna?
Marleen: minul on just lähiajal sünnitama minek ja vastupidiselt nendele naistele kes ei soovi oma meest sinna toetama, olen mina just selline kes sooviks, et mees püüaks mulle võimalikult palju abiks ja toeks olla seal, sest siis ma lihtsalt tunnen, et ma ei ole seal palatites koos võõraste arstidega vaid mul on keegi kes mind toetab….
Laura: ära taha üksi sünnitada! Sünnitus ei ole mingi eriti lihtne protsess, et käid korra ära ja tuled ruttu tagasi. Naine, kes sünnitanud ei ole, ei kujuta ette ka, mida sünnitajad selle pika protsessi kestel läbi elavad. Mina läksin tuhude vahepeal nagu täiesti teise maailma, hõljusin kuskil teadvuse ja teadvusetuse vahepeal, olin täiesti peast segi ega suutnud otsuseid vastu võtta. Hea, kui sel hetkel on juures keegi, kel mõistus selge (või vähemalt natuke selgem), kes suudab sinu eest seista ja sinu soove täita, mida sa võib-olla ei suuda ise sel hetkel sõnadessegi panna, kes annab sulle juua, masseerib selga, hoiab kätt või on lihtsalt olemas. See hetk, kui laps on sündinud ja esimene inimene, keda ta näeb, on oma isa ja isa näeb oma last — see on lihtsalt nii võimas ja ilus! Isal ei lähe kunagi meelest, kuidas ta nabanööri läbi lõikas, kuidas esimest korda last süles hoidis ja beebi talle oma suurte silmadega otsa vaatas. Seda hetke ei tohi isalt ja lapselt ära võtta!
