“Sageli kardetakse või ei osata oma raskustest lastega rääkida, aga lapsed tajuvad, kui midagi on korrast ära ja elavad kaasa. Kui neist raskustest mitte rääkida, siis jäävad lapsed nendega üksi ja kannatused on seda suuremad,“ sõnab Peaasi.ee nõustaja ja lastepsühhiaater Ere Vasli.
Mõned lapsed hakkavad omaette hoidma, mõned muutuvad rahutuks ja tusaseks, mõned võivad hakata liiga palju muretsema ja mõned ei suuda oma koolitöid ära teha. See muudab lapsevanema abituks ja nõutuks. Kuidas tagada lapsele turvalist keskkonda ja turvatunnet rasketel aegadel?
1. Vaata oma raskuseid lapse seisukohalt
Mõtle, kuidas lapsed näevad ja kogevad sinu raskuseid. Nad näevad, kui sa oled tavalisest unisem ja väsinum, kiiremini ärrituvam ja pahuram, hõivatud oma tööga, ükskõiksem. Hea kui saad oma seisundist rääkida lähedastega ning koos arutada seda, et kuidas see võib lapsi mõjutada.
Pane tähele, kuidas su halb enesetunne väljendub, kui sa lastega koos oled — kas vihastad kergesti, sunnid lapsi oma rituaale täitma, tõmbud täielikult endasse? Proovi olukorda ka lapse seisukohalt vaadata ja mõtle, kuidas ta on nendes olukordades reageerinud — läheb oma tuppa, satub ärevusse ja püüab aidata või hoopis läheb välja ja on terve õhtu ära.
Mõtle, kuidas enda käitumisi lapsele seletada. Mõistlik oleks korraga vaid ühte olukorda lapsele selgitada.
2. Räägi lastega
Alusta lastega ise vestluseid oma raskustest ning sellest, kuidas lapsed võivad neid näha ja kogeda. Räägi lastele, et sul on praegu raske aeg, aga sa oled juba otsinud abi ning sa saad sellega hakkama. Kirjelda lastele, kes sind aitavad ning veidi ka seda, mis sa teed selleks, et terveks saada. Räägi lastele, et sellised raskused on üpris tavalised, ja vaimse tervise häirete korral räägi, et need sarnanevad palju muudele haigustele ning on ravitavad. Oluline on, et lapsed saaksid aru, et nemad ei pea muretsema ning nemad ei ole raskustes neis süüdi.
Arutage läbi ka praktilisi küsimusi, mis tavapäratu olukorraga on seotud.Näiteks kui pead haiglas olema või sul on paha olla, et kes siis saaks lastega tegeleda ja nende eest hoolitseda.