Neljakümnene naine pihib: miks mul pole lapsi?

MARI: Saan varsti nelikümmend ja mul pole lapsi. Seda kuuldes öeldakse tihti lohutavalt, et veel pole hilja, sest tänapäeval saadakse lapsi ju nelja- ja isegi viiekümneselt ning vahel pole selleks meestki vaja. Aga mina pole last saada ihanudki.

Pea kõigil meist on kohe varrukast võtta lugu, kuidas keegi, kes kümme aastat ei ole mingi nipiga rasedaks jäänud, või keegi, kes arstide sõnul ei saa kunagi lapsi, leiab end ootamatult õnnistatud seisundist. Enamasti räägitaksegi lastetusest selle nurga alt, et naine küll väga tahab, aga ei saa. Nii polegi jutuks tulnud see, miks mul lapsi pole, sest arvatakse, et põhjus on sama. Kahjuks on lugu hoopis teistsugune.

Enne selleni jõudmist tahan ühe kõrvalepõike teha. Kunagi nõukogude aja lõpus, kui kõigest juba vabamalt kirjutati ning suhted polnud enam tabuteema, ilmus kord üks artikkel omamoodi naisest, keda keegi ei mõistnud. Väliselt oli sel naisel justkui kõik korras: ta oli kena, meeldis meestele, lisaks oli töökas, haritud, väga hea suhtleja, armastas lapsi ja loomi. Ta sai eluga hästi hakkama ning suutis toetada isegi oma sugulaste lapsi, pidada meeles noorte ja vanade tähtpäevi. Alati oli tal kõigi jaoks varuks mõni hea sõna või lohutav tarkus. Ta tõmbas teisi ligi, kõik tahtsid temaga koos olla ja tema heakskiitu pälvida.

Loe Mari septembrinumbrist veel:

· Kuidas aknega toime tulla?

· Meditatsiooni 12 astet

· Pilatese 6 põhiprintsiipi

· Seemned – minijõujaamad

· Sügisannid köögis

· Toidublogija Pille Petersoo aed

Kui see naine lõpuks selle aja kohta üsna hilises vanuses abiellus, lubas ta olla hea naine, teha süüa, koristada, triikida särgid ja hoolitseda mehe eest, täita rõõmuga kõik naisekohustused peale ühe — sünnitamise. Mees oli nõus, sest kodus ootasid teda iga päev lahke naine ja soe söök. Ajaga aga mehe rahulolematus kasvas ja nii palus ta oma naist, et see meelt muudaks ja talle siiski pärija sünnitaks. Naine jäi endale kindlaks: see on ainus, milles ta mehele vastu ei tule. Kurvastades lõpetas mees muidu ideaalse abielu ning leidis õige pea uue kaaslase. Saigi kauaoodatud lapsed, kuid vaatamata sellele ei kestnud õnn kaua. Mehel tuli ka kolmas abielu, kuid seegi suhe ei jäänud pidama ega toonud erilist õnne. Lapsed aga kasvasid suureks ning nagu varemgi, oli just mehe esimene naine see, kes toetas mehe järgmistest abieludest sündinud lapsi: õmbles neile defitsiidiajastul riideid ning aitas edaspidi lapselapsigi hoida. Ometi oli ta neile täiesti võõras inimene — nende isa/vanaisa esimene abikaasa. Kui mees suri, ütles naine uhkelt, et vaid tema on õige lesk ning hoidku teine ja kolmas naine end matustel tagaplaanil.

Lugu sellest omapärasest naisest jäi mind aastateks kummitama. Miks, seda ei tea. Võib-olla seepärast, et tundsin selle naisega mingit sarnasust, kuigi olin artiklit lugedes alles koolitüdruk. Mõtlen nüüd, lähenedes juba neljakümnendale eluaastale, mil paljud asjad peaksid elus olema seljataga, kas naisi, kes ei saa/taha või julge lapsi saada, seob tõepoolest ühesugune maailmavaade või iseloom. Kas see teadmine, et ei julgeta või ei taheta mingil põhjusel emaks saada, on olemas juba varases lapseeas? Ehk on see sama tunne, mis on omasooarmastajatel, kes ütlevad, et nad teadsid juba lapsena, et nad on “sellised”.

Loe edasi ajakirja Mari septembrinumbrist.