Noor naine: miks ma pean ilmtingimata ise oma lapse ilmale tooma?

 (215)
Noor naine: miks ma pean ilmtingimata ise oma lapse ilmale tooma?
AFP/Scanpix

Me kõik kipume vahel olema moraalijüngrid küsimustes, mis meid endid otseselt ei puuduta. Võtame või surrogaatemasid puudutav. Mina toetan seda ja võimalusel kaaluksin isegi seda varianti. Aga tean juba ette hukkamõistu, mis kaasneb, kui sellest isegi räägin.

Võrdlus prostitutsiooniga

Olen ühelt meestuttavalt kuulnud isegi võrdlust „see on sama, mis prostitutsioon“. Kui küsisin, et kuidas palun, seletas ta, et kokkuvõttes sa ju maksad kellelegi, et too sinu last kannaks. Räpane teenus. Kui palusin täpsemat selgitust, kuidas täpselt ühe lapse sünd on võrreldav sellega, kui seksi eest maksad, tuttav vaid ohkas ja ütles, et nii normaalsed inimesed ei tee. Hea sõbranna, kolme lapse ema ütles aga, et tema isiklik arvamus on, et see on kõigi perekonnaväärtuste peale sülitamine.

Ma olen 32aastane. Eks minagi olen kuulnud jutte bioloogilisest kellast ja vajadusest ikka emarolli asuda. Ausalt — taolistest juttudest on mul ükskõik. Emadus pole selline, mille sätid graafikusse ja teed siis viimasel hetkel ära. Iga inimene ei peagi emaks saama, kui ta seda ei taha. Üks mu tuttav, 43astane edukas naine elab siiani üksi ja lapsi tal pole. Ning viinamarjad ei olegi hapud. Ta on öelnud, et üks õigemaid otsuseid tema elu oli see, et ta ei hakanud sunniviisiliselt lapsenormi täitma. See lihtsalt ei ole tema jaoks. Ja see on vaba valik.

Ma ei taha rase olla

Mina tunnen, et siiski tahaksin ühel hetkel emaks saada. Ja ilmselt juba varsti. Vabatahtlikus korras. Aga nagu see on vabatahtlik, tahaksin, et vabatahtlik oleks ka variant, kuidas lapse saan. Ma ei taha olla 9 kuud rase, ma ei usu, et see mind õnnelikuks teeb. Samas ei taha ma ka lapsendada, tahaks päris oma last.

Kuna olen aastaid töötanud ja ühele firmale ka ise jalad alla pannud ning teenin normaalselt, ma tean, et suudaksin panna kõrvale piisava summa, et maksta ühele naisele, kes minu ja mu elukaaslase last kannaks. Oleksin valmis sellele naisele korralikult maksma. Oleksin valmis, et osa summast läheks riigikassasse. Minu elukaaslane oleks selle variandiga nõus.
Aga see eeldaks, et seadus seda lubaks. Aga ei luba. Mul puudub see valik. Jah, irooniliselt võiks ju märkida, et võin ju mustal teel uurida, äkki leiaks Venemaalt või Ukrainast mõne toreda Natalja või Julia, kes last kannaks. Aga tõesti, jäägu see parem teoreetiliseks väljundiks.

Ma tahan, et see oleks seaduslik. Kindlasti ei tahaks ma, et see oleks mõni sugulane või väga lähedane sõbranna. Tahaks, et see oleks inimene, kes teeks seda selle nimel, et ise oma kulude eest tasutud saada. See oleks projekt. Nagu iga teine töö.
Ja hiljem kasvataksin last mina koos oma elukaaslasega. Ja see oleks meie laps nii geneetiliselt kui ka seaduslikult.
Paraku jääbki mu jutt ilmselt minu soovunelmaks. Meie ühiskond taolist asja ei talu.

See ongi sallivus?

Me räägime pidevalt sallivusest ja vajadusest kõiki mõista. Samuti räägitakse emapalga ja muude väljundite kaudu, et vaja on tõsta iivet, toetada seda, et eestlased oleks jätkusuutlikud ja sünnitaks lapsi. Aga iga erisus mõistetakse kohe hukka. Justkui oleks sellegi keelustamine kümne käsu hulgas. Moraalijutluse asemel võiks vahel ka laiemalt mõelda.