Oh kooliaeg, ma ... kardan sind

Kui oma kooliminekule tagasi mõelda, tuleb meelde uudishimu, ootusärevus ja natuke hirmu. Uhkus selle üle, et lähen kooli. Mure selle pärast, mida kool endast üldse täpselt kujutab, milline on mu õpetaja ning kas ma endale üldse istumiskoha ja pinginaabri leian. Sellest suuremaid muresid ei osanud siis veel ette kujutadagi.

Nüüd, juba aastaid koolis töötanuna, vaatan iga aasta alguses esimesse klassi tulijaid väikese kadeduse ja nostalgiatundega hinges ning hoian pöialt, et nende koolitee saaks olema täis samasugust rõõmsat ootusärevust nagu esimesel päeval. See on koht, kus vanemad saavad palju ära teha.

Mida silmas pidada esimesse klassi mineva lapse puhul?

Kõige olulisem on turvatunde loomine. On see ju tegemist perioodiga, mil lapse elu täielikult muutub. Praktilised pisiasjad kõigepealt.

Kindlasti on üheks suureks küsimuseks vaba aeg, mis lapsele pärast koolipäeva jääb ning turvaliselt koolist koju jõudmine. Loomulikult on kõige parem, kui vähemalt esialgu saab keegi lapse kooli viia ja hiljem talle vastu tulla, kuid alati ei ole see võimalik ning varem või hiljem peab laps ise hakkama saama.

Mõned soovitused:

• Et laps tajuks liikluses esinevaid ohte, ei piisa ainult ebamäärasest hoiatusest "Ole ettevaatlik!“, laps vajab täpsemaid selgitusi.
• Kui sa ei saa ise lapsel vastas käia, kõndige koolitee koos läbi, osuta ohtlikele kohtadele (valgusfoorid, ülekäigud, see et laps ei astuks teele parkivate autode vahelt — autojuht lihtsalt ei näe väikest last autode tagant). Vali kooliteeks mitte lühim vaid ohtuim tee.
• Kooliteed läbi käies las lapsel endal otsuseid teha nii, et ta jõuaks ise õige valikuni. Sekku alles siis, kui laps tõesti hätta jääb. Nii jääb õige tegutsemisviis paremini meelde.
• Ole eeskujuks — ära ületa teed punase tule ajal, oota alati rohelist. Ka siis, kui autosid ei ole. Sina võid ju jõuda autode puudumisel punase tulega üle tee lipata, aga laps hiljem üksinda mitte.

Teine suur muutus on aeg, mis lapsel pärast kooli üksi kodus olla jääb. Laps peab end turvaliselt tundma, ta peab teadma, kus tema vanemad viibivad ja kuidas neid vajadusel kätte saada.

• Kontrolli, et laps teaks teiste perekonnaliikmete telefoninumbreid ning et tal oleks võimalus neile numbritele ka alati helistada.
• Lepi võimalusel mõne naabriga kokku, et kui tõesti häda käes, siis saab laps tema poole pöörduda.
• Ära unusta koju piisavat toiduvaru jätta.

Kindlasti tasub sisse sättida ka kindel päevaplaan. Pidepunktideks võib võtta järgneva:

• Lepi lapsega kokku, millal on mänguaeg ja millal õppimise aeg. Õppimise edukus paraneb, kui õppimiseks kindel aeg ja koht. On soovitav, et tavalised korduvad tegevused langeksid samale kellaajale (tõusmine, õppimine, muud kodused toimetused jne). Lapsel olgu õppimiseks kindlasti oma koolilaud.
• Vähemalt alguses pange kooliasjad alati õhtul ja üheskoos valmis ning kontrollige koos ka üle, kas kõik vajalik ikka kotti sai.

Koos õppida?

Õppimine on eelkõige lapse enda vastutus. Vanem on pigem toeks. Esialgu võib vanem aidata lapsel valida, millest alustada, õppimist lühikesteks juppideks jagada. Oluline on, et laps prooviks algul ise ning vanem aitab üle kontrollida või tuleb appi siis, kui laps ise tõesti enam ei oska. Pidev kõrvalistumine pärsib lapse iseseisvat mõtlemist.

Koolilapse vanemaks peab samuti õppima ehk kuidas käituda

Ära pane lapsele juba varakult liiga suuri ootusi. "Meie laps on nii andekas..." , "Meie laps läheb kindlasti ülikooli..." Küll tasapisi selgub, kuidas ta edeneb ja kuidas tal koolis läheb. Kõige parem motivatsioon ja tunnustus väikesele koolilapsele on vanema huvi ning vanema suhtumine kooli ja õppimisse.

Oluline on tugevdada lapse usku endasse ja oma võimetesse. Pahatihti alandavad vanemad laste eneseusaldust sellega, et loevad neile moraali ja näägutavad pisiasjade pärast.
Tähtis on ka kõnemaneer, see, kuidas me lapsega suhtleme. Väljendid nagu "Sa oled niiiii lohakas!" või "Kui mitu korda ma pean sulle ütlema, et ..." ei ole kindlasti väikesele lapsele abiks.
Et laps püüaks tublim olla, peab tema usku endasse ja oma võimetesse tugevdama, mitte kõigutama. Selle nimel tasub lapse suhtes mõnikord lausa rõhutatud mõistvust ilmutada ning olla lapse probleemide ja vajaduste suhtes tähelepanelik ning osavõtlik.

Veel üks väga oluline punkt, mida vanemad mõnikord unustama kipuvad, on see, et õppetulemusi peaks alati võrdlema lapse enda eelnevate tulemustega, mitte õpingukaaslase omadega. Kuna inimeste võimekus on eri valdkonnas erinev, siis mõni on tugev kunstis, mõni matemaatikas. Alati on keegi targem ja andekam ning keegi kõvema peaga.
Väga tähtis on vanema enda suhtumine õpetajatesse ja õppimisse! Ära kritiseeri lapse kuuldes kooli/õpetajaid — kui sa millegagi rahul ei ole, siis pöördu otse kooli. Ära loo eriarvamuste puhul kooliga vastasseisu, last ei tohi panna olukorda, kus ta peab pooli valima.

Mida teha, kui probleem on juba tekkinud?

Et lapsel koolis hästi läheks, on väga oluline kooli ja kodu koostöö. Kui vanem märkab, et lapsega on midagi lahti, siis tuleks rääkida nii lapse kui ka õpetajaga ning mida varem, seda parem. Ei tasu karta, et õpetajat liigselt tüütate või rumalaid küsimusi küsite. Koolis kipuvad väikestest muredest kiiresti suured saama ning mida varem probleemidele tähelepanu pöörata, seda lihtsam on neile lahendus leida. 

Oluline on aidata ja õhutada last oma probleemidest rääkima ja õpetada teda neid lahendama. Murede tähelepanuta jätmine või nendest rääkimise vältimine annab lapsele signaali, et abi küsimine ei ole hea ning et elus tuleb ise kõigega toime tulla. Kui koolis on koolipsühholoog, võib alati temalt nõu küsida ja samuti ka lapsele soovitada, et kui tal on vaja kellelgi oma muredest rääkida, siis psühholoog just selleks koolis ongi.

Ja veel üks lihtne soovitus positiivseks koolitee alguseks — las olla 1. september kogu pere pidupäev — päev, milles puuduvad pahurad pilgud ja närvilisus, päev, mil kõigil pereliikmetel lapse jaoks aega, naeratusi ja hoolivaid sõnu leidub. Positiivne õhkkond esimesel koolipäeval loob soodsa pinna terveks kooliajaks.