Olgem veidi lahkemad

 (17)
Olgem veidi lahkemad
Foto: Andres Putting

Me kõik sünnime siia maailma kui just mitte headusegeeniga, siis ikkagi häälestatusega headusele. Teadlased on välja selgitanud, et isegi vastsündinutel on empaatiavõime: tasub vaid ühel äsja ilmavalgust näinul palatis kisa tõsta, kui teised solidaarsusest temaga liituvad. Miks me siis kasvades pöörame tähelepanu suuremalt jaolt ikka ja ainult enda huvidele?

Paljud lapsevanemad arvavad, et meie keerulisel ajal tuleb lapsele õpetada mitte humaansust ja headust, vaid oskust teisi küünarnukkidega laiali ajades edasi minna. Kas see on ikka õige?

Sina oled karja juht!

Üldiselt võttes on laps nagu plastiliin. Ta omandab just sellise vormi, mis sobib ta vanematele. Pärilikkus mängib loomulikult oma osa, ometi on peamine kasvatus. Ning üsna sageli häälestavad vanemad oma last tahes-tahtmata egoismilainele, vahel lausa agressioonile: „Palju siis võib teisi aidata! Kah mul heategija tuli välja! Muretse parem enda pärast. Praegu on aeg selline, et kui sa teist alla ei neela, neelab tema sind. Koha eest päikese all tuleb võidelda!“
Loomulikult ei ärgita vanemad sellega last lööma hea õppeedukusega klassivennal silma siniseks või tegema halba pinginaabrile, kellel on füüsikas paremad hinded.

Vanemad mõtlevad, et arendades pojas või tütres oskust iga hinna eest, teisi kõrvale lükates, oma eesmärgi poole liikuda, kasvatavad nad selliselt liidrit, kes suudab kergesti ületada igat kriisi, kas ealist või majanduslikku. Selleks ta ongi „karja juht“, et edasi liikuda. Pahatihti aga kasvab lapsest, kelle vanemad talle vaid võimu haaramist sisendavad, mitte liider, vaid lausa türann.

Kui kõikjal on vaenlased

Psühholoogid kinnitavad, et lapsed, kes on häälestatud võitlusele, on arvamusel, et ümbritsev maailm on ohtlik ja vaenulik. Igasugune eakaaslaste tegu võetakse piikidega vastu. Näiteks — üks laps joonistab, teine jookseb mööda ning riivab teda kogemata. Kiirustaja ei jõua vabandadagi, kui kunstnik tormab juba rusikad püsti tema poole. Või siis teine situatsioon: tüdrukuke toob lasteaeda kaasa oma nuku, tema sõbranna tuleb ja imetleb seda ning palub vaadata. Nuku omanik aga karjub: „Ära puutu, see on minu oma!“ — ja tormab minema. Hea veel, et ta nukuga sõbrannale ei äiga…

Lapsed, kes elavad pidevas teadmises, et teised on vaenulikud nende suhtes, kannatavad ärevushäirete, erinevate foobiate ja neurooside käes. Nad on pidevalt pinges, valmis andma vastulööke sellele, kes nende huvide vastu üles astub.
Seetõttu on neil raske kohaneda kollektiivis. Ning polegi tähtis, on see lasteaed, kool või ülikool.

Tasakaalukad ja heatahtlikud lapsed leiavad aga hetkega ühise keele teistega ning nendest ei saa ka peaaegu kunagi kallaletungide ohvrit. Neil esineb harvemini südame- ja veresoonkonnahaigusi, maohaavandeid ning teisigi tervisehäireid, mis jälitavad tigedaid ja närvilisi isikuid.
Sõbralikud ja avatud inimesed elavad kauem. Uuringud on näidanud, et enamik pikaealistest on pehmeloomulised, osavõtlikud ja külalislahked, kes on alati valmis ligimesele appi ruttama.
Just sellepärast ongi tähtis arendada lapses headust, õpetada teda mitte ainult võtma, vaid ka andma.

Alustage iseendast

Kuidas siis kasvatada lapses headust? Paljud lapsevanemad õpetavad humaansust täiesti ebahumaansete võtetega. Nad kamandavad, ähvardavad, lõhuvad „õiglases“ vihas mänguasju. Kõik see häälestab aga last jõudu kasutama — kannatlikkusest ja headusest ei ole juttugi. Lapsed ei usu ju enam sõnadesse, vaid hoopiski žestidesse, pilkudesse, intonatsiooni — kõigesse sellesse, mida täiskasvanud ei kontrolli, kuid mis tegelikult ongi just tõde.
Antihumaansus võib lapsesse imbuda isegi juhul, kui temasse suhtutakse küll hellalt, kuid teineteisel ollakse valmis juuksed peast kitkuma. Võid kindel olla, et väikelaps ei jäta meelde seda, kuidas sa teda hellitlevalt hüüate, vaid just seda, kuidas te raevunult karjute mehele: „Sa oled idioot!“ Meelde jätnult, hakkab ta ka ise nii käituma.

Kui aga ema ja isa ei teeskle headust ning peres valitsebki siiras ja sõbralik õhkkond, siis pole vaja last veenda inimlik olema — temast saabki lihtsalt hea inimene. Ta vaid ammutab endasse perekonnas valitsevat suhtlemisstiili.
Vene pedagoog Anton Makarenko on kunagi öelnud: „Ärge arvake, et kasvatate last vaid siis, kui temaga räägite, teda õpetate või käsutate. Te kasvatate teda oma elu igal hetkel, isegi siis, kui teid kodus pole. Kuidas te riietute, kuidas te räägite teiste inimestega ja teistest inimestest, kuidas te rõõmustate või kurvastate, kuidas te suhtlete sõpradega ja vaenlastega, kuidas te naerate, kuidas te loete ajalehte…“

Muinasjutt on vale…

Last aitavad headuse teele suunata ka muinasjutud ja multifilmid. Tähtis on vaid valikuga mitte eksida, sest laps samastab end muinasjututegelastega. Seetõttu oleks tark vaadata raamatut või multikat kõigepealt endal ja alles pärast seda lasta laps selle ligi, seletades talle, kes on hea, kes halb ja miks. Ning kui vanades muinasjuttudes ja multifilmides astuvad positiivsed kangelased võitlusse üksnes halbadega, sooritades möödaminnes veel suurel hulgal teisigi häid tegusid, siis paljudes tänapäeva lugudes purustavad mingid arusaamatud monstrumid üksteist ja ka kõike seda, mis neile tee peale ette jääb. Sellised lood ei õpeta kohe mitte kuidagi humaansust ja kaastunnet, vaid lihtsat vägivalda. Seda enam, et poisid samastavad end sagedamini agressoriga kui ohvriga.

Arvutimängud on eraldi teema. Jaapani teadlased tõestasid, et mida kauem õpilased arvutis mängivad, seda kiiremini nad ärrituvad ning seda suurema tõenäosusega astuvad kaklusse ning sõnalisse arveteklaarimisse. Saksa spetsialistid selgitasid aga välja, et isegi esmapilgul õilsatena näivad ülesanded mängudes, nagu näiteks pantvangide vabastamine terroristide käest, kutsuvad esile muutusi psüühikas. 

Seetõttu ära jäta oma last arvutiga kahekesi. Vaata, mida ta mängib ning milline saatemuusika kostab kõlaritest. Kas fooniks on surmaeelsed oiged? Sellisel juhul veena last plaati vahetama…
Lõpuks on ju olemas terve hulk kasulikke ja arendavaid mänge ning interneti saite — alustades jutustustega loomadest ning lõpetades modelleerimise ja kõikvõimalike nõuannetega. Just nendele võiks püüda oma lapse huvi suunata.

Allikas: Dobrõje Sovetõ


Bookmark and Share