Olin ise koolikiusaja. Miks mul häbi pole?

Lahterdamine klassis — kes on normaalsed, kes on heidikud. Just taolises süsteemis olen oma kooliajal ise osaline olnud. Ja pean tunnistama, et kiusajana. Tagantjärgi on mul pigem piinlik, et mul selle rolli enda pärast nii piinlik polegi.

Lugesin Delfi Naistekast ühe ema pihtimust, kes kirjutas, kuidas ta sai teada, et tema laps on koolis kiusaja. Kui raske selle teadmisega toimetulek oli.

Mul endal ei ole veel lapsi. Küll aga pean ütlema, et ega ma just parim eeskuju ole. Algklassides ja põhikoolis olin ise üks neist nii-öelda lahedatest tüdrukutest, kes ennast teistest paremaks pidas ja seda tõestas teisi alavääristades. Ei, ma pole tegelenud kellegi togimisega, üldse füüsilise vägivallaga. Aga öeldakse ju ka, et vaimne vägivald võib vahel kordades hullemgi olla.

Sa haised, mis sul seljas on?!
Meil oli klassis 20 tüdrukut, 10 poiss. Poiste vahel olid pigem süütud ütlemised, kuid tüdrukute seas tekkis ikka lausa klassivõitlus. Kujunes umbes viieliikmeline seltskond, mina kaasa arvatud. Võtsime alati kõige rohkem sõna, leidsime, et oleme kogu klassi eestkõnelejad. Oli paar tüdrukut, kelle seltskonna me absoluutselt välistasime, meie latist nad üle ei hüpanud. Algklassides märkused: sa haised, mis sul seljas on… Hiljem: korista oma vinniline näolapp siit ära, sinu koht on seal klassi nurgas tagapingis. Ühte neist tüdrukutest, pisut töntsakamat kutsusime mõnitavalt Pammy`ks — miks me Pamela Andersoni mängu tõime, tont seda teab.

Kiusamine tundus süütu mänguna

Põhikooli lõppedes läks klass lahku. Kes läks kutsekooli, kes mõnda teise gümnaasiumi. Ise vahetasin ka kooli. Gümnaasiumis oli meil väga ühtne klass ja mingit mõnitamist polnudki. Tean, et ka vanas koolis oli viimastes klassides olukord parem. Üks varasem heidik jäi sinna, aga kogus hoopis sõpru ja praegu elab ta ühe kunagise klassivennaga koos ja neil on poeg.

Ma ei ole hilisemas elus kunagi kuulutanud, et olin üks neist, kes teise kallal võttis. Pole ju auasi… Samas, kas ma ka tegelikult südamest kahetsen? Kui ma ise sellele mõtlen, leian pigem, et eks see oli ka lihtsalt lapse loogika, hiljem teismeiga. Tundus pigem süütu mänguna. Püsivaid traumasid ju polnud. Piinlik, kui ma ka tahaks väga kahetseda, tegelikult ma ei kahetse.

Siiski, loodan, et kui kunagi ise lapsed saan, siis kasvatan neid põhimõttega, et kõik on võrdsed. Teiste arvelt enda ego upitada ei saa.