1. “Aitäh” ja “Palun”

Kui lapsed esitavad viisakalt ja lahkelt oma soove täiskasvanutele, on viimastega kergem kokkuleppele jõuda. Ent ka vanemad peaksid meeles pidama, et algselt on just nemad need, kes annavad suhtlemisele tooni ning loovad heatahtlikkuse atmosfääri. Seetõttu ei tohiks unustada endagi soove täiendada „võlusõnadega“. Viisaka lapse kasvatamise esimene etapp ongi vanemate õige eeskuju.

2. Sul tuleb kõik suurepäraselt välja

Igasugune lapse töö ja looming on väärt äramärkimist. Laps toob sulle oma joonistuse ja ootab, et sa kiidad teda selle eest. Usk oma jõududesse kujuneb proportsionaalselt täiskasvanute kiitusega. Paraku juhtub aga nii, et iga lapsele adresseeritud jutt on kas märkus või kriitika. Tegelikult peab julgustamist ja kiitust olema kriitikast kordi rohkem.

3. Homme tuleb sul kõik veel paremini välja

Loomulikult juhtub ka nii, et miski ei õnnestu või ei tule hoopiski välja. Sellistel hetkedel vajab väikene eriti tuge. Oskus raskusi ületada on üks parimaid jooni, mida vanemad võivad lapses arendada. Võrrelda võib vaid tema endaga. „Täna oled sina võitja — sul õnnestus see paremini kui eile!“ Mitte kunagi ei tohi last võrrelda õdede-vendadega ega sõpradega. Vanemate ootused, et nende laps peab olema parim oma eakaaslaste seas, võivad olla mitte üksnes alusetud, vaid lausa kahjulikud.

4. Kuidas sa saad seda parandada?

Loomulikult tuleb ette ka selliseid olukordi, kui ei saa kohe mitte kuidagi kiita. Ent oma pahameele väljaelamine lapse peal ei too kindlasti mitte midagi head. Nii võib laps endasse tõmbuda või hakkab agressiivsus otsima väljapääsu kõige sobimatutes olukordades. Laps hakkab tundma, et ta on halb. Tal ei teki ka harjumust oma vigu rahulikult parandada. Seetõttu, kui laps ajab järgmine kord oma joogi maha, ära jookse kohe põrandat kuivatama ja talle etteheiteid tegema. Küsi rahulikult: „Kuidas sa seda nüüd saaksid heaks teha?“ Anna talle endale võimalus põrand kuivatada. Sellise lähenemise juures õpivad lapsed palju kiiremini korralikkust ning, mis on sama tähtis, oskavad oma vigu parandada.

5. Sa oled hea

Kaugeltki mitte kõik lapsed ei saa aru, et nad on head, kui neile pidevalt otse või kaude teada antakse, et nad on „niisugused ja naasugused“. Laps, keda me austame, ei ütle mitte kunagi enda kohta halvasti. See oleks alaväärsuskompleksi ilming, mida on vanemad temasse sisendanud.

6. Ema armastab sind

Aga see on ju enesestmõistetav! Selgub, et lapse jaoks mitte. Kuiv suhtumine annab lapsele märku, et teda ei armastata. Ürita olla hellem, vaata sagedamini oma lapse silmadesse ning ära hoia kokku soojade sõnade pealt. Muide, kõige parem oleks neid sõnu lausuda õhtul, enne lapse uinumist. Uinudes kannab aju head sõnad edasi ka järgmisesse päeva. Nelja-aastane laps peaks juba hästi tunnetama, et teda armastatakse kõige rohkem maailmas. Isegi kritiseerides tuleks näidata oma armastust üles: „Ma armastan sind, seetõttu pean sind õpetama õigesti käituma“. Kunagi ei tohi vihahoos käratada lapsele, et teda ei armastata. Lapsed võtavad kõike väga tõsiselt.

7. Meie peres ei ole see kombeks

Nüüd aga keeldudest. Meie lapsed ei ela suletud maailmas ning märkavad üpris kiiresti, et nende eakaaslased võivad süüa teistsuguseid toite, vaadata teistsuguseid multikaid ning väljendada end teistsuguste sõnadega. See kõik võib tekitada hämmeldust ning esile kutsuda protestitorme. Sellistes olukordades mõjub tervendavalt isegi lühike fraas: „Meie peres ei ole see kombeks“. Laps ei nõuagi sageli rohkem selgitusi. Tema silmis asetub tema pere ja hoolitsus tema eest kõrgele pjedestaalile. Siingi võib lisada: „Sest me armastame sind“.

8. Ma mõistan sind

Pahane laps on üksi oma solvumisega (raevuga, õiglusetusega, armukadedusega) ning ei suuda neid tundeid sõnades välja öelda. Seetõttu väljendab ennast, kuidas oskab — tõukab õde, loobib mänguasju, karjub või sulgub hoopiski endasse. Võid talle näiteks öelda:“ Ma saan aru, et oled vihane, sest sinult võeti mänguasi käest ära, sest sulle ei pööratud tähelepanu …“ See on lausa võlufraas ning maandab pinged õige kiiresti. Laps saab aru, et teda on kuuldud ja mõistetud.

9. Mida me võiksime välja mõelda?

Kui mõistmine on olemas, on loogiline jätkata: „Mida me võiksime välja mõelda?“ Lapsele võib välja pakkuda oma lahendusi või paluda tal rääkida tema enda ideedest.

10. Mis sa arvad?

3,5 — 4-aastastel saabub "miksikese" aeg. Ära kiirusta vastamisega kõikidele lapse küsimustele. Küsi parem: "Mis sina arvad?" Ühine info otsimine raamatutest, ajakirjadest ja ka internetist lisab väärtuslikku aega. Tulevikus kujuneb lapsel harjumus otsida vastuseid oma küsimustele juba iseseisvalt.