Õnnetu üksikema: mölakast eksmees ilmus üle aastate taas me ellu ja loodab rahabossi mängides tütre austuse võita

 (199)
Õnnetu üksikema: mölakast eksmees ilmus üle aastate taas me ellu ja loodab rahabossi mängides tütre austuse võita
Foto: Sven Arbet

Eile ilmus Naistekas artikkel, kus juttu elatise maksmise korra võimalikust muutmisest. Selle taustal jagab oma kogemusi 30ndates Kristel, kes leiab, et kõike ei saagi võtta ühtemoodi: näiteks tema lapse isa on elatist alati maksnud, kuid lapse vastu huvi tundnud alles viimasel ajal.

Tütar on praeguseks 15aastane ja oma isa teab ta peamiselt piltide pealt. Me läksime lahku, kui tütar oli kõigest üheaastane. Paar aastat oli eksmees veel Eestis, kuid kolis siis üle lahe suurt äri ajama. Nii ta seda ise nimetas. Ta on alati libe äriajaja olnud ja kinnisvarabuumi ajal läks tal seal hästi. Sai õigete inimestega läbi ja käe sisse. Ta polnud nn lihtne kalevipoeg, vaid sai teisi käsutada. Majanduskriis mõjutas tedagi, aga tal oli tagala kindlustatud, ei olnud kukkumine nii valus. Praeguseks on tal seal isegi mitu firmat.

Tal oli seal isegi teine perekond - sai ühe sealse naisega kaks last. Piltidelt vaatas vastu rõõsa ja armas soomlanna. Nagu hiljem kuulsin, mu lapse isa pettis teda. Nemadki läksid lahku.

Üks usk on eksmehel tugev - rahakoti paksus on auasi. Samuti see, et võlgu ei ela. Tema eetikakoodeksile pole vastuolulist selles, kui naist petta ja lapsed hüljata. Küll aga selles, kui naine ja lapsed peaksid vaeselt elama ja kuskil kiruksid, et küll ta on vaene kooner. Hakka või uskuma igasugu komplekssidesse, ta oli ise pärit perest, kus isa küll elas nendega koos, aga oli väga karmi käega ja kuigi aus töömees, väga vaene. Liinitöölisena rikkaks ei saa.

Mul pole rahaliselt kurta: ta on alati alimendid ära maksnud. Ikka otsekorraldusega, õigeks ajaks. Kui tütar läks esimesse klassi, kandis suurema summa. Samuti teatud summad sünnipäevadel. Kuid see on ka kõik. Kunagi aastate eest ta jokkispäi helistas mulle ja ütles, et ta ei suudaks nii, et on lahtised otsad. Ei saa nii, et meiega koos ei ela, kuid tütrele mängib ikkagi isa, suhtleb.

Nii ongi ta olnud see pangakonto-issi, kes kannab teatud summa iga kuu. Tütar on piisavalt vana, olen talle sellest rääkinud. Kui ta oli väiksem siis kord oma sünnipäeval, kui ta oli haige ja kõrges palavikus, küsis, kas see on karistus selle eest, et on isale halb laps. Ta oli näinud telekas mingit filmi, kus olevat olnud selline olukord.

Ohkama ajab ja ma ei suuda sest mehest mõelda teisiti kui mölakast. Nüüd aga on ta füüsiliselt taas kohal. Mulle tundub, et ta on täiesti labiilne inimene. Tal suri endal isa ära ja ta käib nüüd tihti Eesti vahet. Ehk on tal süümepiinad enda ja oma isa keerulise suhte pärast. Suvest saati võtab ta ühendust, palus aega tütrega kohtumiseks. Küsisin, kas see on tal mingi jabur keskeakriis, ta ütles, et olla end lihtsalt kokku võtnud. Küsisin, miks ta oma soomlannast kaasa lastega kodu mängida ei taha. Ta ütles, et nad on üldse Helsingist kaugele kolinud, naisel uus mees ja elu. Aga meie laps ikka tal esimene ja juba nii suur, tahaks osa saada tema tegemistest.

Kõik ta põhjendused tunduvad imelikud. Mis taassünd see on? Ma ei saa loomulikult kohtumist keelata. Nad on käinud söömas, tütar sai juba uue uhke telefoni. Nüüd kuulsin, et olla plaan talvisel koolivaheajal koos Londonisse minna. 15 on õrn iga ja igasugu meelitamised mõjuvad. Mulle tundub, et tütar hakkabki unustama kõike, mis siiani oli. Nüüd ta tahab olla issi hea tütar... Kuigi isa pole selles loos kangelane.

Just täna sain lapse isalt kõne Helsingist, ütles, et tuleb terveks nädalaks Tallinna. On vanemate juures Pärnus, aga satub väga tihti ka Tallinna, kus me elame. Ma arvan, et ma ei mõtle üle: isa roll pole mõni mäng, et tegeled sellega siis, kui sobib. Raha pillamine ei tee sinust head isa.