“No mis see nüüd olgu, sa oled ju nii tubli, muidugi saad hakkama. Ja abilisi sul ju on,” lohutas abikaasa pilkuvate silmadega mind. Võtsin end kokku, suunasin vihatunde vagunisaatjale (10 minutit varem tuleb suudlejaid lahutama, päh!) ja andsin lubaduse iga hinna eest hakkama saada. Alles eile olin ärbelnud, kuidas ma kavatsen need kolm nädalat täita vanade sõbrannade külastamise, perfektse imetamispesu otsimise ja tuhande muu naiseliku tränaga, mille peale iga mees tavaliselt nina krimpsutab. Teen veel kodus tüdrukute õhtu ja lähen kluppi tantsimagi koos vallaliste sõbrannadega!

Pärast esimest nädalat nn iseseisvuspäeva vangutan pead. Mul on selle aja jooksul tekkinud suur ja sügav respekt kõigi nende naiste suhtes, kes peavad õrnal ajal üksi olema. Oma sõbrannale, kes flirtis lapsesaamisideega, laususin veendunult: tee seda siis, kui mees saab kogu aeg sinuga olla. Muidu pead ise vaatama, kuidas rasked kotid koju saavad, kes arsti juurde viib ja kes appi tuleb, kui öö hakul tabab jube iiveldus ja peapööritus.

Muidugi, poodi saab appi kutsuda sõbranna (mul on neid palju), arsti juurde võib viia takso ja koju saab kutsuda kiirabi — ikkagi puudub üks oluline element niigi hapra närvikavaga (ja seda on paraku kõik lapsekandjad) tasakaalusüsteemis. See on faktor, kes ütleks — kõik on korras, ära muretse, sa ei hakka veel sünnitama.

Või kes tuleks sinuga arsti juurde kaasa ja oleks ka päriselt elevil, et näe, tita on keeranud end peaseisu ja needsamad toonused on kõige ehtsamad libakad. Kelle käsi aitaks siluda ülirahutu kõhuelaniku põksatusi. Või kes lihtsalt aeg ajalt kallistaks ja ütleks: „Sa oled ilus ja tubli.“.

Selliseid üksinda ootavaid naisi polegi nii vähe. Masuelu on kohati karm, raha tuleb teenida seal, kus teda veidigi liigub. Et laps oma esimesel eluaastal eriti virelema ei peaks. See aga tähendab sageli kuude- ja nädalatepikkusi eemalolekuid. On olemas küll moodsad sidevahendid nagu arvuti ja telefon. Kuid me ju teame, et inimest ennast see ei asenda. Tuleb siis ise tubli olla ja mitte lasta kurbusel võidutseda ja loota, et kunagi saab tulevane isa oma esimese kontakti puudumise lapsega tasa teha.

Või on asi märksa hullem — tulevane isa ei saa aru, miks tema seksikiisuke järsku emalikke vorme võtab ning hinges kaugustesse kaob. Või arvab nagu vana-aja mehekaru kunagi, et rasedus on vaid naiste asi, ja temal on targem sellesse mitte puutuda.

Ja pageb see tegelane siis sõprade ja alkoholi turvalisse maailma, mille varjus on mõnedel hea flirtida teiste naistega (“Oma naine — no ei ole seksikas enam”). Ning kui rase meeleleehitlikult end meelde tuletab, siis mustematel juhtudel ka vägivallaga (“No kas vastu ust lükkamine on peks? Ei ole ju”). Ja tulemuseks see, et vaene tulevane ema leiab täiesti õigustatult, et targem on lahku minna. Arvasin kaua, et selline asi tabab vaid väga noori ebaküpseid inimesi, kuid on näiteid ka nn juba “mõistuse pähe saanud” generatsioonist.

Või on olukord hoopis traagilisem. Kus kõige lähedasema inimese toe puudumisele lisandub ka otsene psühhoterror sellesama “lähedase” ehk lapse isa poolt. “Sina oled süüdi, et see laps on siin. Ma loodan, et see laps kukub ära. Sa hävitad mu elu ja karjääri.” Issanda loomaaed on nende väljendite osas kirju. Pea igaüks meist on selliste juhtumitega oma tutvusringkonnas kokku juhtunud.

Ela ja õitse ja naudi oma rasedust siis sellistes olusuhetes! Ausõna, pai teile kõigile üksikutele, kel kas ajutiselt või päriselt pole partnerit kõrval. Ja veidigi rõõmsamat meelt. Sest me ju teame — kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ma ise — libaüksik (sest mu kallim on alati telefonitsi läheduses ja on KOHE taas kodus) — olen juba veidi ümberkorraldusi teinud. Poes (parandus, turul) käiakse iga päev, sest nii saabki enam jalutada. Ja ostetakse korraga vähem asju, mille tassimine ei too kohe toonuseid. Suured asjad, mis veel ostmata, saab transada koju abivalmite sõprade toel. Ja vähemalt minul on alati võimalik halva enesetunde korral minna vanemate juurde, kuigi ma seda väga ei viitsi teha — oma kodus ikkagi toredam.

Ja muidugi on ka asju, mida on tore teha uhkes üksinduses. Näiteks kui hommikul vara uni ära läheb, lükata lemmikmuusika valjusti mängima ja avatud akna alla veidi rõõmsalt tantsida. Teha süüa ainult oma lemmiktoite. Hankida uus hobi — mina käisin turul ja otsin elus esimest korda amplid, mille siis lilledega täitsin. Ja lugeda-lugeda-lugeda. Räägitakse, et kui titt sünnib, siis enam ei saavat.