Oska mõista lapse leina...


Oska mõista lapse leina...
Scanpix

Lapse arusaamist surmast mõjutab oluliselt nii tema iga kui ka küpsus. Mida vanem ja küpsem on laps, seda rohkem ta teadvustab oma tundeid ning oskab neid kontrollida.

Alla viieaastased lapsed ei mõista veel sageli, et surmaga lõppeb elutegevus ning seetõttu küsitakse sageli näiteks „kes annab beebile taevas süüa“ vms. Tihti ei saa laps aru, et surm on lõplik („millal ema tagasi tuleb?“) ning et see puudutab kõiki („kas ka poisid surevad ära?).

Ka surmapõhjustest on väikelastel täiskasvanute omast erinev arusaamine. Enesesüüdistamine ja häbitunne saavad alguse lapse maagilisest minakesksest mõtlemisest, mistõttu nad peavad oma mõtteid, tundeid ja tegusid toimunu põhjustajateks. Lapse fantaasiates seostub haigus tihti karistusega, seega peaks lapsele kinnitama, et tema pole haiguses süüdi. Samuti ei mõista väikelapsed täielikult asjadevahelisi seoseid ja saavad seetõttu vale ettekujutuse surmapõhjustest — näiteks: haiglasse minemine põhjustas haige surma. Siinkohal võib olla põhjuseks lapse mõistmisvõime alahindamine — lapsele polegi seoseid piisavalt selgitatud.

Kuuenda ja kümnenda eluaasta vahel hakkab laps mõistma surma pöördumatust ja elutegevuse lõppemist, samuti selle paratamatust ja et see puudutab kõiki. Sealjuures ei pruugi nad veel mõista iseenese surma võimalikkust. Sel perioodil võivad lapsed mõtiskleda sündmuste ebaõigluse üle — miks ”halvad” asjad juhtuvad ”heade” inimestega.

Pärast kümnendat eluaastat hakkab laps surma abstraktsemalt mõistma, juureldes sel ajal ikka veel õigluse, ebaõigluse ja saatuse üle. Kuna selleks ajaks on laps teadlik surma isiklikkusest, võib ta püüda surmale mõtlemist vältida . Hirmu tulemusena võib laps kasutada erinevaid kaitseviise — näiteks heita surma üle nalja. Leinava lapse meeleolud võivad vahelduda — see on normaalne ning seda tuleb aktsepteerida.

Murdeealine laps võib pereliikme surma puhul jumaldada lahkunut, ning oma viha suunata teiste inimeste vastu, mis suurendab konflikte — enamasti elab murdeealine laps oma leina väljapoole. Teisest küljest tuleb sageli ette ka tunnete varjamist või surma eitamist (laps häbeneb näidata oma nõrkust, erineda teistest), mispuhul tuleb leinatöö teha ära hilisemas elus.

Trauma ja leina erinevus lastel

Traumatöö ajal pole laps veel juhtunut mõistnud. Laps püüab juhtunuga seotud kujutlustega võidelda, püüdes vältida ka inimesi, asju ja olukordi, mis juhtunut meenutavad. Traumaga liituvad asjaolud tulevad esile nii unenägudes kui ka mängudes. Mäng on siis tihti raske, piiratud ja rõõmutu — see kordub muutusteta sisus või teostuses ja toimub sageli salaja. Last tuleks mängule julgustada ja lapse mänguviisi aktsepteerida — nii liigub laps juhtunu mõistmise suunas.
Leinamise ajal on laps juhtunut teadvustanud. Sel ajal on lapsel tihti vajadus püüda leida lohutavaid mälestusi lahkunust (näiteks fotod). Leinava lapse mäng on aktiivne. Siin võib laps muuta mängu, vahetada rolle ja mängida läbi erinevaid lahendusi.
Unehäired võivad tekkida eeskätt neil lastel, kes aktiivselt surmaga seotud mõtteid kõrvale tõrjuvad või kes on päevasel ajal liiga hõivatud muude asjadega ning pole leidnud võimalust oma trauma käsitlemiseks.
Tähelepanu- ja keskendumisraskused võivad leinavatel lastel ilmneda koolitöös, sellest tulenevalt halveneb ka õppimis- ning meelespidamisvõime. Raskused koolis edasijõudmisel on leinasümptomitest ühed püsivaimad ning võivad jätkuda veel aastaid pärast lähedase kaotust. Lisaks võivad laste koolitöödes läbi elatud sündmused esile tulla (joonistused, kirjandid).
Regressiivne käitumine võib ilmneda igas vanuses lastel. Laps muutub käitumiselt oma vanusest lapselikumaks (kõne, takerdumine vanemate külge), nooremad lapsed võivad hakata uuesti alla tegema.
Vältimiskäitumine tuleneb lapse maagilisest mõtlemisest. Laps väldib mõtteid, kohti või olukordi, mis toimunut meenutavad, kuna kardab seda esile kutsuvat uut õnnetust.
Kõrvalehoidmine teistest inimestest tuleneb leinava lapse suuremast tundikkusest teiste tehtud märkuste suhtes. Lapsed ei tea leinaga seotud olukorras tihti, kuidas käituda ja valdivad kohtumisi.
Samastumine lahkunuga võib olla kas teadlik või teadvustamata — see on lahkunu käitumisse sisseelamine — tema rolli võtmine. Ainult sellisel juhul, kui samastumises kujutleb laps nagu oleks surnu hing temasse asunud, on eraldi põhjust pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole.
Masendus, kurbus ja igatsus võivad leinavatel lastel tulla esile erineval viisil. Väiksematel lastel võib see avalduda nutuhoogudes, kuid täiskasvanud ei pruugi lapse nuttu alati näha — seda juhul, kui laps oma leina varjab, et vanemaid mitte kurvastada (lapsed võivad ka ütelda, et nutavad millegi muu pärast).
Hirm väljendub väiksematel lastel enamasti suuremas soovis viibida vanemate lähedal, nad pelgavad lahusolekut olles mures, et vanemaga võiks midagi juhtuda — seda eriti vanema haigestumise puhul, kui vanema vaevused meenutavad lahkunu omi. Sellisel juhul võivad lapsed ka keelduda kooli minemast. Samas võivad lapsed karta ka oma surma — soovida, et tuled põleksid ja uksed oleks lahti, soovida magada vanemate voodis.

Lisaks esinevad lastel sarnaselt vanematele ka teised tavalisemad leinareaktsioonid.

Lein koolis

Leinavat last tuleks toetada tema leinatöös, mille edukal läbimisel lahenevad ka leinaga kaasnevad probleemid. Läbi töötamata leinast põhjustatud probleemid võivad mõjutada lapse toimetulekut koolis pikkade aastate jooksul.
Kui sureb klassikaaslane või õpetaja, võiks surnut mälestada ühiste rituaalidega (mälestuslaud, küünalde süütamine). Samas on tulnud tagasisidet, et mälestuslaud ei peaks olema liiga käidavas kohas. Mälestamiseks peaks olema paik, millest kõigil oleks teadmine ja kõigile oleks tagatud ligipääs, kuid mis võimaldaks ka rahu.

Allikas: www.leinaleht.info

Goldman, Leinava lapse aitamine koolis
Arro, S., Jakobson, E., Paju, P. Laps surmaga silmitsi
Arro, S., Jakobson, E. Silmitsi lapse surmaga
Dyregrov, A. Lapse lein
Erkkilä, J., Holmberg, T., Niemelä, S., Ylönen, H. Koos leinava lapsega
Heath, M. A., Sheen, D. School-Based Crisis Intervention
Goldman, L. Helping the grieving child in school